Uue Ukrainaga uus arusaam teisest ilmasõjast?

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Peale tänapäeva on ukrainlased veel silmitsi oma ajalooga.
Peale tänapäeva on ukrainlased veel silmitsi oma ajalooga. Foto: Reuters

Pühapäeval toimuvad Ukrainas valimised, mis viivad lõpule Euromaidaniga alustatud poliitilise revolutsiooni: 21.–22. veebruaril sündis ülemraadas uus võimukoalitsioon, 25. mail sai riik presidendiks Petro Porošenko ja 26. oktoobril selgub järgmine ülemraada. Võit peaks minema Porošenko blokile, kellele suuremat konkurentsi pakub Rahvarinne (Arseny Yatsenjuk, Oleksandr Turchinov, kes mõlemad lõid lahku Julia Tõmõšenkost) ja Isamaa, mida juhib gaasiprintsess Tõmõšenko. Just tema ja Vladimir Putini tehtud on see gaasi hind, mille üle tänini vaieldakse.

Paraku keeldus enne revolutsiooni ehk 2012. aastat valitud ülemraada valimisseadust muutmast ja oma viimasel istungil 20. oktoobril jäeti hääleõigusest ilma Donbassis siiani lahinguid löövad sõdurid(!), nii et valimistulemust ei oska nüüd keegi ennustada. Sõduritele hääleõiguse andmise vastu oli just Tõmõšenko partei, mis kardab ülalmainitud konkurentide tugevnemist ja mängib nii jätkuvalt trumpe kätte tuntud radikaalidele (Oleh Lyaško) ja ultrarahvuslastele (Oleh Tyagnibok ja tema Vabadusepartei).

16. septembril võeti lõpuks vastu lustratsiooni seadus, mis keelab poliitikas kaasalöömise 2010. aastast veebruarini 2014 võimul olnutel, ent need, keda ei ohustanud lustratsiooni nimekirjad, registreerisid end kandideerima ühe mandaadiga ringkondadesse. Neist valitakse 225 ülemraada liiget, teine 225 komplekteeritakse parteide ja liikumiste nimekirjadele antud häälte põhjal. Sissepääsu lävi on viis protsenti, mille võib ületada viis kuni kümme nimekirja.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles