/nginx/o/2017/11/13/7308253t1hcaea.jpg)
Kallastete hobusekasvatajate dünastia kaks kõige nooremat tegusat liiget on vennad Jaanus ja Andrus Kallaste. Mõlemad tegelevad hobuste aretuse ja kasvatamise, hobuste ja hobuvarustuse müügiga, peavad ratsaspordikooli ning nende ühisfirma Laane Tallid korraldab hobupaarisrakendiga uhkeid pulma- ja lõbusõite, olgu suvel või talvel.
Vanema venna, 35aastase Andruse käes on juba nädalapäevad oma hobusega püstitatud Eesti kõrgushüpperekord 2 meetrit ja 15 sentimeetrit. Noorem veli, 33aastane Jaanus on Balti riikides ainus, kes suudab tõllapukis kutsarina ohjata kuuehobuserakendit.
Ise ütlevad nad enda kohta, et on oma alal läbi ja lõhki entusiastid, aktiivsed, alati valmis lahendusi leidma, nooruslikud ja teotahtelised ning Eesti hobusetõugude austajad.
“Lobisema võime küll teiega jääda,” lubavad vennad Laane Tallide koduleheküljel ja lisavad külalislahkelt üksikasjaliku kirjelduse, kuidas Tori kaudu nende juurde sõita. “Meie koeri ärge kartke, nad võivad haukuda, aga ei hammusta,” ei jäta nad mainimata.
Tall ja maneež
Vennad töötasid varem Tori hobusekasvanduses, kuni hakkasid oma teeotsa otsima. Selle kohta ütles Jaanus, et ühel päeval anti neile lihtsalt jalaga … Jaanus nimetas kohta, kuhu vahel jalaga antakse, nii sulaselges eesti keeles, et see oli natuke ootamatu mehe puhul, kes väljaspool talle on rohkem ülikonnainimene, kui hobusterahvas seda enamasti, väljapeetud ja härrasmehelik.
“Andrus on alati minust ettenägelikumaks osutunud ja rääkis juba paar aastat varem, et peaksime üheskoos midagi ette võtma,” meenutas noorem vend. “Nii juhtuski, et kui meie teeneid Tori kasvanduses enam ei vajatud, oli meil Laane Tallidega algus juba tehtud, Andrusel Tori lähedale talukoht ostetud ja kava oma tall ehitada läbi mõeldud.”
Laane Tallid said 12. juunil täpselt aastaseks. Selle ajaga on püsti pandud avar tall 19 boksikohaga, mis nüüdseks kõik oma ja tallirentnike hobuseid täis. Talu kasutada on ligikaudu 20 hektarit karjamaad, ratsasporditrennid käima pandud ja osaühing loodud.
Vennad plaanivad sisemaneeži ehitada, õigupoolest on ehitus pooleli, sest pangalaenu ei antud.
“Oleme käinud mõnes pangas küsimas,” rääkis Jaanus, kelle õlul ongi rohkem ettevõtte majandusasjad. “Pangas peeti meie laenusoovi kas liiga väikeseks – stiilis, et alla miljoni ei anna, aga mis ma miljoniga teen, kui vaja oleks kolmsada tuhat – või tahetakse vastu saada nii suurt tagatist, et meil pole sellist kuskilt võtta.”
Nõnda see maneež, kus hobustega aasta läbi trenni teha ja võistlusi pidada, seisab: pinnas kooritud, vundament valatud, aga töö pooleli.
“Algus on raske,” sõnas Jaanus. Abi on siiani saadud PRIA kaudu, aga siingi tuleb enne ise investeerida, et järgmisel aastal pool rahast tagasi saada.
“Nii see ehitus meil käib, kogume raha ja liigume edasi, aga kui maneeži laenuta valmis saame, on muidugi pärast jälle kergem,” lohutas end pangast tagasi saadetud mees, kelle tallis on hoiul vähemalt üks loom, kes võib osutuda kallimaks kui pangajuhi sõiduauto.
Keegi ei tea täpselt, kui palju maksab ratsahobune, 10aastane tori tõugu sugutäkk, kes on tulnud koos Andrusega Eesti meistriks ja nüüd hüpanud hobuste Eesti kõrgushüpperekordi 2.15.
Hobuste ametlikult registreeritud maailmarekord on ainult 25 sentimeetrit kõrgem – 2.40. Tolsamal võistlusel, kus Eesti hüpperekord sündis, said lõunanaabrid lätlasedki samast kõrgusest üle, kuid alles kolmandal katsel, samal ajal kui Andrus ja Opaal ületasid hullumeelse kõrguse teisel katsel.
Jaanus ei saanud siinkohal märkimata jätta, et lätlane andis enne põhitakistust madalal soojendustakistusel oma hobusele paar kibedat piitsanähvakat, mis loomale tiivad kasvatas.
“Andrus Opaali ei löönud,” märkis Jaanus.
Opaali talendi avastas isa
Andrus ise räägib Opaalist nagu mõni teine inimesest.
“Keeruka iseloomuga, hasartne, tõeline sportlane,” iseloomustas Andrus oma hobust, kelle talendi avastas õigupoolest Andruse ja Jaanuse isa Andres Kallaste, tori hobuste üks paremaid asjatundjaid maailmas.
Andrusele tehti ülesandeks minna Saksamaale head ratsahobust ostma, aga isa Andres tuletanud Opaali meelde, keda poeg Andrus oli treeninud. Nii Opaal suurde sporti sattus. Nüüd on Opaali näol tegu ilmselt ühe “kuumema” ratsuga Eestis.
Ratsa- ja rakendisport
Andrusest on saanud Eesti meister takistussõidus, Jaanus on läinud teist sportlaseteed. Ta on Baltimaades vist ainus, kes saab hakkama kuuehobuserakendiga.
“Arvan, et olen ikka kõvem mees kui ratsutaja, kes peab hakkama saama ainult ühe hobusega,” naeris Jaanus. Andrus ei vaielnud vastu. Küllap see “kõvema mehe jutt” on kahe erineva, kuid väga hästi läbi saava venna omavaheline läbiproovitud nali.
Jaanus on rakendispordist teinud elukutse selles mõttes, et on ostnud Poolast luksuslikud kalessid ja saanid, millega pidulikke sõite korraldada. Andrus seevastu on elukutseline ratsasportlane, kellele Eesti ratsaspordi liit on andnud treeneripaberid ja kellel on nüüd juba oma õpilased.
Aga mis veel tähtis, nad on Eesti hobuste austajad. Hobusetõuge on meil kolm: tori, eesti raskeveohobune ja eesti maahobune.
Nüüd võib küll juba öelda, et eesti hobutõud jäävad püsima, arvasid vennad. Populatsioonid on küllalt suured ja inimestel on hobuste omamise vastu huvi.
Opaali üks varssadest on jõudnud juba Austraaliasse, kuhu see paari aasta eest müüdi.