Anarhismitrubaduur Tõnu Trubetsky liitumine Eesti Keskerakonnaga lõi eelmisel nädalal kired sedavõrd lõkkele, et muusikute, poliitikute, politoloogide ja analüütikute kõrval kommenteeris kodumaise pungi kauaaegse eestkõneleja käiku pendlimees Veeliks isiklikult.
Nädalakangelane ise ei näinud juhtunus midagi erilist. Varem roheliste ridadesse kuulunud kirjanik, muusik ja filmilavastaja leidis, et kui ta oleks IRLi astunud, vaevalt sellest nii palju oleks kirjutatud.
See on suure tõenäosusega õige, sest tubli anarhisti ja isemõtleja liitumine Keskerakonnaga, mida iseloomustab kord ja autoritaarsus, tundub ebaloogilisem kui rahvuslik-konservatiivse erakonna rüppe heitmine.
Samal ajal on Trubetsky ikka olnud vasakpoolsete vaadetega ja saab asjadest aru omamoodi, nagu demonstreerib tema Delfile antud kommentaar, et on “aastaid lugenud Savisaare kohta sõimu, see on 100 protsenti põhjendamatu. See laim ja möla, mida temast kirjutatakse, teeb ta veelgi sümpaatsemaks”.
Vabadust hindav inimene, nagu Trubetsky seda kahtlemata on, on vaba oma valikuteski ega ole tema esimene ega viimane popikoon, kes oma nime ja näo mõnele poliitilisele jõule annetab.
Eks ole Trubetsky aastaid laulnud, et “Kuulun ühte vennaskonda / Mis on ühiskonna aps / Siia inimühiskonda / Sündis soovimatu laps” ning karjatanud lavalaudadel: “Appi, ma vajan armastust!”. Seega tundub tema valik isegi õige, kaalutletud, suure kunstilise üldistusjõuga ja maailma lõpus on erakond, kus kunagi kohtume kõik.