Mäe tänavas avaneb uks kodusesse pildigaleriisse

Silvia Paluoja
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
“Joonistamist õppisin Tartus kujutava kunsti kursustel, aga suur hoog on möödas, viimasel ajal maalin vähe,” ütleb Rein Aaspere.
“Joonistamist õppisin Tartus kujutava kunsti kursustel, aga suur hoog on möödas, viimasel ajal maalin vähe,” ütleb Rein Aaspere. Foto: Urmas Luik

Kunstnikuande juuri Rein Aaspere ei tea, aga tema maalimisoskust kinnitavad koduseintele sätitud maastikud. Kesksel kohal on laias puitraamis maalil kaldamännik. See pilt on jäänud perele isast, kes mobiliseeriti, kui Rein oli üheksane. Rohkem ta sõjaaja lapsena isa ei näinud, kuid teab, kus ta Saksamaa mullas puhkab.

Aja- ja koduloohuvi ongi Reinul ajendatud sõtta jäänud isa jälgede ajamisest. Ta on uurinud ja kirja pannud Lavassaare ümbruse sündmusi mäletanud kohalike pajatusi, lisanud tekstidele fotosid ja joonistanud lauasuurusele paberile värvipliiatsitega üles Lavassaare mäe, külaümbruse järved ja rabad ning märkinud metsavendade punkrid.

“Sõjaajalugu huvitab mind, olen uurinud, mis toimus siin 1941. aasta suvel,” räägib Rein. Tema kirjapandud sündmused toimusid enne, kui Pärnus turbatehnikumi lõpetanud noormees suunati Lavassaarde.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles