Mark Soosaar: Looduskaitse uus aastasada

Mark Soosaar. Foto: Henn Soodla

Meie rahvusliku looduskaitse suurjuubel on peetud, pihta hakkas tema teise aastasaja esimene töönädal. Kui Liänemetsä Reene lastelt kihnukeelses saates küsis: „Misasja piäb saa-aastaselõ vanainimesõlõ suõvmä?”, vastasid lapsed: ”Elä viel!”

Mida peaks aga Eesti looduskaitsele soovima, et järgmised 100 aastat meie kodumaa loodus elaks ning õitseks? Et elurikkus ei kasvaks sõnades ja aruannetes, vaid elus eneses?

Loodust ei armasta jõuga

Arvan, et esimese sammuna tuleb mõelda, kuidas igaüks meist, kelle kodu on sel väikesel maalapil Peipsi ja Vilsandi vahel, saaks kaasa rääkida elurikkuse säilimisele. Et taanduks merkantiilne mõttelaad, kus hindamatud loodusväärtused saavad külge hinnalipiku à la “miljonivaade” või veel hullem: lillelõhn ja ojavulin nimetatakse “ökosüsteemi teenuseks”!

On ülimalt oluline, et rahaline suhe loodusesse asenduks hingelisega. Et ausse tõuseks Manijal sündinud ja kõrgesse ikka jõudnud Mõisa Manni ütlemine „Mia taha’mtõ teite raha, mia lasõ ise oma pinsi iest eenämuasi niitä. Mio silmäd piä’mtõ nägemä, kudas mio elutüe umpsõlt kindi kasub”.

See lihtsa inimese südamepõhjast tulnud ütlemine tuletas mulle meelde Mikk Mikiveri “Pilvede värvidest” mällu sööbinud lavapilti, kus kodumaalt põgenev pereema teeb kodu piinlikult korda. Ta tahab oma kodu just sellisena, hoolitsetud ja kaunina mälupildis kaasa võtta. Ja ma usun, et Manni moodi mõtlevad veel tuhanded eakad maainimesed, kes ei suuda vaadata oma elutöö hävingut.

Mida siis teha, et nii ei juhtuks? Jaan Tätte arvas Kuressaares looduskaitse juubeli konverentsil, et inimesi tuleb õpetada loodust armastama. Et pole võimalik armastada teist inimest loodust armastamata, sest igaüks meist on ju osake loodusest.

Seda õpetust oleks Jaanil palju kergem jagada indiaanlastele, kes siiani ei tunnista eraomandit looduse üle. Meie inimesele mõjub niisugune jutt liigutava unistusena, ent kui asi konkreetse juhtumini jõuab, lööb tavaliselt välja ikkagi merkantiilne mõttelaad.

Sisendab ju põhiseaduski, et eraomand on puutumatu ning püha ja et igaüks võib omandit vabalt vallata. Teisisõnu: teen oma metsatuka või rannaniiduga, mida ise tahan. Tõsi, põhiseadus ei luba omandit kasutada üldiste huvide vastaselt ja arvestada tuleb loodus- ja muinsuskaitseliste piirangutega. Aga kui palju neist nõuetest tegelikkuses hoolitakse?

Valusad õppetunnid

Kuidas hinnata neid 40 juhtumit, kus looduskaitselistele aladele on viimastel aastatel kerkinud ebaseaduslikud ehitised? Meil Pärnumaal leidub selliseid pea kõigis rannikuvaldades ja Kihnu saarelgi.

“Kirss tordil” on muidugi Varbla vallavalitsuse loal Pihelgalaiule ehitatud suvila, muistse Lääne-Eesti taluga sarnane elumaja, kõrvalhooned ja päris võimas sadam. Olen keskkonnaametnikega sama meelt, et selliste väärtuslike hoonete brutaalne lammutamine tooks veel suuremat kahju loodusele. Kas seetõttu jääbki seadusetus kestma?

Keskkonnaminister Jaanus Tamkivi arvas Kuressaare konverentsil, et tema ametkond küll ei hakka valskusega ehitatud hooneid tagantjärele seadustama. Julge ütlemine, mis kehtib võib-olla ainult Tamkivi ametiajal. Peagi on üldvalimised ning isegi mustlane ei tea, kes järgmisena keskkonnaministri toolile istub. Pealegi tähendaks seadustamata jätmine seadusrikkumisele läbi sõrmede vaatamist. Sest ministri tegutsematust saab tõlgendada rikkumise sallimisenagi.

Millised oleksid lahendused? Äkki peitub vastus Euroopa ühe mõjukama väikeriigi Šveitsi põhiseaduses? Nimelt võib Šveitsis juhul, kui omanik on endale kuuluvat loodus- või kultuuripärandit kasutanud rahvuslike huvide vastaselt, vara lihtviisil eksproprieerida ehk riigistada.

Miks mitte samuti talitada Pihelgalaiule ehitatud taluga? Riigi omaks ja kõik ning vastavalt laiul kehtivale sihtkaitsevööndi kaitse-eeskirjale, mille järgi inimeste liikumiskeeld kestab siin aprillist juulini, lubada talu kasutada kevaditi ainult ornitoloogidel ja ülejäänud ajal oleks see laste loodusõppe kodu.

Siinkohal pakutud lahendus pole karistuseks praegusele majaomanikule, kui ta oli heauskne ehitaja ning omas vallavalitsuse ehitusluba. Õppetunniks võib lugu aga kujuneda Varbla valla juhtidele, kui luba jäeti keskkonnaametiga kooskõlastamata, ja valusaks kogemuseks keskkonnainspektsioonilegi, sest nii mahukat talu juba öö varjus laiule ei vea.

Inimeste kloonimine ametnikeks

Riigikogu keskkonnakomisjon võttis väljasõidul juubelimeeleolus Kuressaarde teemaks rahvusparkide mineviku, oleviku, tuleviku. Põhjuseks muidugi Vilsandi rahvuspargi 100aastane lugu, millest palju õppida.

Matsalu rahvuspargi kunagise juhataja, praeguse keskkonnaametniku Kaja Lotmani ja Vilsandi rahvuspargi omaaegse juhataja, nüüd keskkonnaametnikuks kloonitud Arvo Kullapere ettekandest saime reljeefse pildi sellest, kui suurt kahju tõi järjekordne looduskaitsereform.

Ühelgi viiest Eesti Vabariigi rahvuspargist pole enam juhtkonda, kes vastutaks pargis asuvate rahvuslike loodus- ja kultuuriväärtuste eest ja esindaks rahvusparki ülemaailmses rahvusparkide võrgustikus.

Kullapere, kelle pereliikmed on Vilsandi hea käekäigu eest seisnud ja siinset rahvusparki juhtinud üle 50 aasta, on taandatud vaid keskkonnaameti nõunikuks. Vabandatagu minu mürgist mõttekäiku, aga selle loogika järgi tuleks kindlasti likvideerida kiiremas korras rahvusringhäälingu, rahvusraamatukogu, Eesti Rahva Muuseumi ja rahvusooperi juhtide ametikohad ning nimetada nad kultuuriministeeriumi reaametnikeks. Ülikoolide rektorid aga teha haridusministeeriumi uksehoidjateks!

Kui inimesi iga nelja-viie aasta tagant reformidega ümber paisata, ei teki ju “ohtlikku järjepidevust”, mis loodushoius tähendab aastakümnete pikkuste protsesside tundmist, oma elutöö viljadeni jõudmist.

Pole saladus, et tundlikumate linnu- ja loomaliikide kadumine ja nende eluruumi vallutamine agressiivsemate poolt ei juhtu mõne aastaga. Meie rannaniitude käpaliste ehk orhideede mikroskoopilised seemned peavad aastakümneid ootama maamullas sobivat kevadet, et oma õiekobar päikese poole sirutada.

Loodusprotsesside jälgimisest kogunev teadmine on rahvuspargi juhi suurim pagas, mida ei õpi lõpuni ära ülikoolipingis, sest juba üksnes ülekuumeneva kliima tõttu seisavad Eesti looduses ees ettenägematud muutused. Mis tõelisest armastusest looduse vastu saab juttu olla, kui see taandatakse nii-öelda kähkuka peale!

Rahvuspark kui rahvuslik uhkus

Keskkonnakomisjoni väljasõiduistungil võrdles Kaja Lotman Eesti rahvusparke Põhjamaade, Inglismaa ja Ameerika omadega. Hoolimata asjaolust, et USA rahvuspargid eristuvad jõulise kommertsiga, ühendab neid kõiki üks joon: külalised on rahvusparkidesse väga oodatud.

Soomes on juba 35 rahvusparki, palju ei jää maha Rootsi. Kui Soome rahvuspargid peavad olema vähemalt 1000 hektari suurused, siis Rootsi väikseim, Hanna rahvuspark, jääb oma 29 hektariga alla isegi Pärnu Rannapargile. Nii et meil on siin arenguruumi küllaga.

Tõepoolest, miks ei võiks olla rahvuspargi staatusesse tõstmisega väärtustatud näiteks Viljandi lossimäed ja järve ümbritsev, praegu võssa kasvanud ürgorg? Siin on olemas kõik, mis vastab kehtiva looduskaitseseadusega rahvuspargi suhtes seatud nõuetele: harukordsed looduskooslused, suur kultuuripärand, üle 1000 aasta meie rahva ajalugu, sest peale ligi pool aastatuhat tagasi uhkeldanud linnuse on järve teisel kaldal veel püsti Närska talu rehielamu, meie väga kaugete esivanemate tüüpiline koda.

Minu meelest annab korraliku rahvuspargi mõõdud välja Kihnu väina merepark, mis eksisteerib vaid paberil. Selle lõid Tõstamaa, Varbla ja Kihnu vald kümmekond aastat tagasi, aga kehtiva looduskaitseseaduse silmis pole sel moodustisel Eesti seadusruumis mingit kohta.

Pilku üle Eesti libistades tasuks mõelda Pakri saartele, kus traditsioonilise eluviisi taastamiseks on aeg midagi kardinaalset ette võtta ja kus tänu pikaaegsele inimtegevuse puudumisele on tekkinud väga huvitavad kooslused.

Tallinnas ei näe ma Kadrioru-Lauluväljaku – Pirita jõe – Metsakalmistu kaitsealade vahele jäävates niinimetatud valgetes aukudes arendajate ahnuse ohjeldamiseks muud teed, kui see üleriigilise tähtsusega loodus- ja kultuuriväärtuste ala pealinna rahvuspargiks kuulutada.

Rahvuspark kui rahva park

Rahvusvahelises arusaamises pole rahvuspark ala, millele piirangute klaaskuppel peale tõstetakse ja kus elutegevus seisma jääb.

Vastupidi, siin käib aktiivne elu, kasvab tänu inimtegevusele nii loodus- kui kultuuririkkus. See on rahvusliku uhkuse ala, kus säilitatakse ja arendatakse rahvuslikku elustiili.

Rahvusparkide loomisel ja vanade taaselustamisel on äärmiselt tähtis õppida tehtud vigadest. Möödapääsmatu on kohalike elanike kaasamine, sest ühegi kaitseala kaitsekorralduskava ei hakka tööle püsielanike heakskiidu ega osaluseta.

Miks mitte kirjutada lausa seadusesse, et rahvuspargi kõrgeim juhtorgan on kohalikest elanikest ja teadlastest valitud kuratoorium, kes määrab ametisse rahvuspargi juhataja ning jälgib, et rahvuspargist tõeline rahva park saab?

Meil pidavat ju rahvas kõrgeima võimu kandja olema. Või pole see nii?