Tööl kirurg, vabal ajal inglihäälne sopran

Küllap ei ole paljud kirurg Ave Aava patsiendid osanud aimatagi, et tohtril on kaunis sopranihääl ja ta annab kontserte.

FOTO: Urmas Luik

Kui kirurg Ave Aava punapritsmelises operatsioonirõivastuses, maskis näo ja tilkuva noaga Pärnu haigla jõulupeol äkitselt linnaorkestrit juhatava Erki Pehki kõrvale ilmus, võttis kontserdimaja laval avanev koletu vaatepilt nii mõnegi pidulise näost kaameks.

“Rahu, ainult rahu,” tuleks lehelugejale siinkohal Karlssoni kombel öelda, sest Eesti arstide liidu eestseisusesse ja Pärnu arstide liidu juhatusse kuuluv tohter Aava ei ole hulluks läinud: veristes töörõivastes püünele astumine ja noa ähvardusel dirigendile antud käsklus vahetada mängitav Bizet Mozarti vastu oli osa jõulupeoks kavandatud üllatusesinemisest.

Pärnu haigla kollektiiv on maakonna arvukamaid ja kõik ilmselt ei teadnud tolle hetkeni, et sopranist kirurgile on ooperiaariate esitamine ammune kutsumus. Jõulupeol astus ta üles vaid veidi dramaatilisemalt kui muidu.

Täna Pärnu raekojas antava kontserdiga oma esimest suurt juubelit tähistav doktor Aava töötab Pärnu haiglas 1991. aastast.

Olgugi et Aava eriala on lastekirurgia, opereerib ta koduhaiglas laste kõrval täiskasvanuidki, teeb endoskoopilisi uuringuid ja raviprotseduure ning osaleb vältimatu kirurgia valvetes.

Täna pärastlõunal vahetab kirurg valge kitli õhtutualeti vastu ja rõõmustab publikut tunnise klassikalise muusika kontserdiga.

Muusikalembusest

Tallinnast pärit Aava sai muusikapisiku oma vanematelt, kes teda maast madalast sümfooniakontsertidele kaasa võtsid.

Esiti ei olnud plikatirts tõsise muusika kuulamisest teab mis vaimustuses, kuid ajapikku jäi kontserdil käimise harjumus külge ja keskkoolipäevil oli neiu juba omal soovil olulisematel Estonia muusikasündmustel kohal.

Muusikaga puutus tulevane tohter päevast päeva kokku Tallinna 21. keskkoolis. Klaveriklassis õppides omandas Aava muusikalise alghariduse, pillimänguoskuse ja treenis lauluõpetaja Linda Ulla käe all lauluhäält.

“Lauluõpetaja soovitas mul minna laulmist edasi õppima. Et aga muusikaga saab vabal ajal tegelda, ent arstiteadusega mitte, otsustasin arstikutse kasuks,” meenutab Aava meditsiini eelistamist ooperilavale.

Et muusika on tema eluga tihedasti põimunud, ei ole naine toonast valikut hiljem kahetsenud. Arstitöö toob leiva lauale ja muusika on palsam hingele. Mõlemad on omal kombel südamelähedased ja aitavad elu tasakaalus hoida.

“Muusika on kogu aeg minuga kaasas käinud,” jätkab Aava. “Ülikoolis oli mul kursusevennaks Benno Margus, kes praegu töötab Tallinna keskhaiglas gastroenteroloogina. Ta mängib väga hästi klaverit ja temaga esinesime juba ülikoolipäevil. Tema taganttõukamisel hakkasin rohkem oma häält harjutama ja soololauluga tegelema.”

Aava-Marguse tandem jätkas ülesastumistega pärast alma mater’i lõpetamist. Esinetud on nii arstide seltskonnas ja oma kursuse kokkutulekutel kui näiteks mullu kevadel Pärnus eakate avahoolduskeskuses. Sealset kontserti “Esinevad arstid” ei reklaamitud suurelt välja, sellegipoolest oli saal kuulajaist tulvil.

Läinud aastasse jäi Aaval ühtekokku kuus esinemist. Hõivatud kirurgile on seda parasjagu, sest iga esinemine eeldab ettevalmistusaega, mis tuleb näpistada pere arvelt.

Jah, võiks ju piirduda vannitoas lõõritamisega – Aavale ei ole seegi võõras –, kuid milleks lauluhäält kiivalt omale hoida?

“Ju ma olen ikka natuke edev, et tahan rahva ette minna,” tunnistab Aava naerusuiselt.

Häälest

Ooperimuusika on väljakutse professionaalidelegi, saati siis harrastuslauljast kirurgile, kelle igapäevane töövahend pole hääl, vaid skalpell.

Aava tegeleb oma häälega järjepidevalt, võttes viimastel aastatel tunde Pärnu lauluõpetajalt Malle Raidilt.

“Kui on rohkem esinemisi, käin tema juures paar korda nädalas. Kui kontserte ei ole, kohtume kuus kord–paar, et hoida lauluhäält soojas,” jutustab Aava.

Kodus harjutamise kohta ütleb vestluskaaslane, et pere peab ema harrastuse kuidagi ära kannatama.

“Ega nad lõputult seda kuulata taha, see on selge. Õnneks on mul väga kannatlik mees, sest ega hääleharjutused ole ju väga ilusad kuulata. Ameerika sopranile Renee Flemmingule on kaasa öelnud, et naise hääleharjutusi kodus kuulates ei arvaks iialgi, et naine on maailmakuulus sopran,” lausub Aava.

Üksi harjutamise kõrval annab häälepaeltele tegevust laulmine Pärnu kammerkooris. Varem on naine löönud kaasa Tallinna koolinoorte segakooris, Tartu ülikooli ja Ave Canto kammerkooris.

Koorilaul on hoopis midagi muud kui orkestri või klaveri saatel soleerimine. “Kooris tuleb end tagasi hoida, et ei domineeriks, vaid kõlaks teistega ühtemoodi. Üksinda esinedes on vastupidi,” selgitab Aava, kes on võtnud kooriliikmena osa Pärnu ooperi projektist “Figaro pulm”.

Enda kui solisti arendamiseks on naine osalenud Pille Lille suvistel lauljate meistrikursustel Raplas ja võtnud laulutunde Matti Pelolt.

“Eks see anna julgust juurde, kui oled mõningad meistrikursused läbi teinud,” tunneb Aava, kelle näitlejameisterlikkus pandi tõsiselt proovile mullustel Pille Lille meistrikursustel.

“Pidime tegema kõike: etüüdidest roomamiseni. Ooperilaulja peab ju oskama liikuda, sest kui ta seisab nagu post, on teda igav vaadata. Ise olen elav ˛estikuleerija. Isegi liiga, sest lauluõpetaja kutsub mind pidevalt korrale, et ma ei vehiks kätega nii palju,” naerab Aava.

Repertuaarist

Klassikalise muusika austajana troonib doktor Aava repertuaaris valdavalt Mozarti, Händeli, Puccini ja Schuberti looming. Kindlat favoriiti ei oska naine välja tuua. Kui, siis Puccini, kelle muusikat ta “hirmsasti armastab”, kuid kelle teoseid on raske esitada.

Lapsepõlves külge hakanud kontserdil käimise kombest ei ole naine samuti loobunud.

“Ma ei käi kontserdimajas ainult Hennessy uusaastakontserdil oma uut kleiti näitamas,” muigab Aava, kes külastab regulaarselt klassikalise muusika kontserte ja kuulab ära kõik Pärnu linnaorkestri etteasted. “See on meie oma linna kollektiiv ja kes neid siis veel peab kuulama kui mitte pärnakas,” leiab ta.

Popmuusikagi vastu ei ole Aaval midagi, ehkki moodsas võtmes palade esitamiseks ta oma häält sobivaks ei pea.

“Samal ajal ei ole ma ka selline, et keeran hommikul raadio käima ja kuulan sealt päev otsa ükskõik mida. Kuulan raadiot põhiliselt autos ja siis peamiselt Klassikaraadiot,” sõnab Aava.

Operatsioonide ajal ei ole sopranist tohtril kombeks muusikat kuulata, kuid vahel harva siiski.

Muusikugeenid ilmutavad end Aava lasteski.

“Vanem tütar peab viisi, aga otseselt muusikaga ei tegele. Keskmine laps on poeg. Alguses tundus, et ta ei pea üldse viisi, aga minu suureks üllatuseks osales gümnaasiumi lõpus meeskvartetis,” räägib ema.

Pesamuna, üheksa-aastane Johanna õpib Pärnu linnaorkestri kontsertmeistri Anu Männi juures viiulit ja osaleb Jana Tringi lauluringis.

Tütre pilliõpinguist kõneldes tõdeb Aava, et mida raskemaks instrumendiõpe läheb, seda enam nõuab lapse toetamine vanematelt järjekindlust.

Oma lapsepõlvest ja klaveriõpingutest meenutab naine sooja tundega 21. keskkooli kevadkontserte Estonia kontserdisaalis.

“Mul õnnestus seal paaril korral klaverisoolodega esineda. Oli ikka võimas tunne marssida Estonia lavale musta tiibklaveri juurde ja esitada rahvast täis saalile mõni Mozarti või Schuberti pala. Mind paigutati kontserdil tavaliselt klassikalise muusika plokki ja minu ees või taga esines tavaliselt koolivend Paavo Järvi ksülofoniga,” jutustab Aava.

Rambipalavikust

Koolikontsertidelt esimesed suure lava kogemused saanud Aava usub, et küllap on neil esinemistel määrav mõju tema muusikaarmastuse süvenemisele. End kõrvalt hinnates leiab ta aga, et kirurgi elukutset laulja omale eelistades ei ole üks täht Eesti ooperilavadele kaduma läinud.

Jätame ühe või teise valiku põhjendatuse üle otsustamise patsientidele ja kuulajatele, kuid siinkirjutajale tundub küll, et võitnud on mõlemad.

Ehkki Aaval on lavastaa˛i omajagu, tekitab iga järjekordne kontsert temas nüüdki pabinat. Ei ole vahet, kas saalis istuvad kolleegid, sõbrad-lähedased või võhivõõrad.

Aava on päri näitlejate ja lauljatega, kes leiavad, et väike lavanärv on isegi hea. Arstina kõrvutab ta publiku ette minekut operatsioonituppa sisenemisega.

“Enne operatsiooni ka ei tea ju, mis lõikuslaual täpselt ees ootab. Võib tulla tavapärane pimesoolelõikus, mis peaks kestma 20–30 minutit, aga keerulisematel juhtudel võib võtta poolteist kuni kaks tundi.”

Kontserdiga on selles mõttes lihtsam, kuna selle kestuse saab enne paika panna. Küll on kontserdi andmine ja opereerimine võrreldavad nii psühhoemotsionaalses kui füüsilises mõttes, leiab tohter Aava. Muidugi, kui mõni aaria just kõige paremini välja ei tule, ei juhtu suurt midagi, aga operatsioonil peab olema kõik perfektne.

“Pärast seda kui laulmise põhjalikumalt käsile võtsin, austan lauljaid ja näitlejaid veel enam. Vaatamata sellele, kas neil on hea või halb tuju või isiklikud mured, peavad nad hea näo pähe tegema ja astuma lavale hinnaalandust tegemata,” ei ole laulev kirurg kiitusega kitsi.

Tagasi üles