Magda on naine, kes ei põe

Foto: Andres G. Adamson

Magda ei jäta kunagi toonitamata, et ta on naine, kes ei põe. See tähendab – ei võta südamesse. Mõnegi tuttava arvates olevat Magdal aga küllaga põhjust põdeda. Otsustage ise.

Juba lapsena kuulis Magda sugulaste imestust: see tüdrukutirts on kui sündinud rahu ise. Ei heitu ühegi karistuse ega osaks saanud ebaõnne peale, ei vala matustelgi pisaraid. „Kõik ju surevad,“ oli ta elutargalt lausunud. „Kas sul pole üldse kahju?“ küsiti. „On ikka,“ vastas Magda. „Kuid see ei too neid tagasi, nad ei ärka ellu. Mul aga oleks väga paha olla, kui kogu aeg sellest mõtleksin ja kurvastaksin.“

Magda ise arvab nüüd, kui elu halle juukseid tooma hakkas, et tema mõistuse hääl hakkas südame üle valitsema siis, kui ta kaotas oma väikeõe. Sõsar kukkus läbi jää, aga Magda ei jõudnud talle appi. Siis ei maganud ta terve öö, vähkres ja nägi nägemusi. Järgmisel päeval tõusis kõrge palavik. Ta oli nädal aega haige. Paranedes tundis ta imelikku selginemist, justkui oleks keegi salajas õpetust jaganud. Selle sisu oli selline: muretsemine ei too kedagi tagasi, muretsemine ei muuda midagi, võid hoopis haigeks jääda.