Viimasel ajal on meedia pahameel lahvatanud just sotside suunas: küll kritiseeritakse president Toomas Hendrik Ilvest, küll arutatakse selle üle, mida head punase roosi kummardajad viimasel ajal teinud on.
Mida teha kodustatud Pihliga?
3. september 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Loomulikult vaadatakse ikka ja jälle sotsiaaldemokraatide juhatuse ja selle esimehe, kunagise lugupeetud seltsimehe, praeguse austatud härra Jüri Pihli poole. Ühtede arvates on Pihl pädev sotse juhtima: tegu on ikkagi suurel hulgal komprat omava tegelasega, kelle rusikas-vastu-pead-poliitika aitas mõne arvates meie maanteedel oluliselt vähendada liiklussurmasid.
Teiste arvates hoolib Pihl ainult koalitsioonist Keskerakonnaga Tallinnas ja oma töökohast, sest sotsiaaldemokraatide valija on vasakpoolsete vaadetega inimene, kes Keskerakonda silmaotsaski ei salli. Kuid nüüd tundub, et need kaks parteid panevad leivakannikad lausa ühte kappi.
Tool kõigub
Pihli personaalküsimus on sotsidel päevakorras olnud ennegi. Meenutagem või “legendaarset” kuriteoteadet, mille kunagine siseminister kaitsepolitseile reformierakondlastest ministrite kohta kirjutas ja mille avalikuks tulemisele järgnes Pihlilt ports segaseid vabandusi. SDE esimees kutsuti vaibale, kuid vaipa alt veel ei tõmmatud. Nüüd tool kõigub.
Erakonna volikogu on öelnud oma arvamuse ja meedia surve jätkudes saavad lihtsotsidki aru, et Pihliga kaugele ei sõida, sest keskerakondlaste puudel pole loom, keda punases raamatus mainitaks. Vastupidi: puudli kõmmutamise lube jagatakse meelsasti. Seda, milliseks kujuneb muidu parlamendis opositsioonierakonna eeliseid nautiva erakonna häältesaak ja koostöö valitsusega, võib siit igaüks järeldada.
Seega, Pihl on hädas. Mees, kelle kamandada oli pikka aega kaitsepolitsei, omaaegne siseminister, väidetavalt suurima kompramapi omanik, on kaotamas juhtpositsiooni oma parteis. Seoses sellega võib Edgar Savisaar omakorda oma lõa otsast kaotada sotsid.
Pihli päästab Skorzeny?
Aga pole hullu: appi tõttab Eesti suurim erakond ja nii nagu Hitler päästis Mussolini oma kaasmaalaste vangistusest, tahab meie diktaatorlike maneeridega staarpoliitik oma sõpra päästa ja selle kaudu liitlast säilitada. Nii ongi Keskerakonna propagandalõuad läinud lahti justkui legendaarse Saksa komandöri Otto Skorzeny langevari ja sõnum lihtsotsidele on selge: heidate Pihli ühe parda, lendate Tallinnas ka ise.
Omaette küsimus on, kas see Pihli aitab. Pigem on just küünarnukitunne see, mis nii erakonna liikme kui valija ettevaatlikuks teeb. Kui SDE esimeest hoitakse positsioonil teise erakonna toega, tuleb SDE programmi ja iseseisvusesse suhtuda suure kahtlusega.
Kui lõpuks läheb nii, nagu läks Karel Rüütliga (ehk Rahvaliidu asemel sai Pihl hoopis käputäie rahvaliitlasi), võib seegi avantüür lõppeda Pihli astumisega Keskerakonda. Nii jääbki Tallinna senisel linnapeal ja taaskord tulevasel opositsioonierakonna esimehel kukalt sügada ja küsida: mida teha kodustatud Pihliga?