K, 6.07.2022
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.

Õpetaja Madison laulab viinamarjaaedadest

Silvia Paluoja
, reporter
Õpetaja Madison laulab viinamarjaaedadest
Facebook Messenger LinkedIn Twitter
Comments
“Elus on alati probleeme, kuid mõistuse ja optimismiga saab neist üle,” ütleb kauaaegne õpetaja Leida Madison, kelle lapsepõlv möödus Abhaasias Salme külas.
“Elus on alati probleeme, kuid mõistuse ja optimismiga saab neist üle,” ütleb kauaaegne õpetaja Leida Madison, kelle lapsepõlv möödus Abhaasias Salme külas. Foto: Urmas Luik

“Mind kutsub viinamarjaaed, teeveerel bambusroog, jõe käre vetevoog …” kõlab laserplaadilt kahe naise laul üle Pärnu Mai tänava korrusmaja väikese korteri. “Seal möödus meie nooruse aeg, seal kasvasime koos …”

Plaadile salvestatud viie lauluga tervitavad õed Leida Madison ja Salme Kivi neid, kelle lapsepõlv möödus Kaukaasias Salme ja Sulevi külas.

“Meie vanavanemad rändasid Eestist välja 1884. aastal, Abhaasiasse. Vanemad sündisid Salme külas nagu ka meie: mina, kaks õde ja vend,” räägib kauaaegne õpetaja Leida Madison, sättides ristpistes tikitud diivanipatja selja taga mugavamaks.

Lapsepõlv oli kaunis, kuni 1930. aastate lõpus arreteeriti kolhoosi mitteastunud isa Aleksander ja seejärel kehvikpere ema Amalie. Lapsed ei näinud kumbagi vanemat enam kunagi.

Kiri Stalinile

Stalinliku repressiooni ajal suleti Venemaal eesti koolid ja korjati kasutusest eestikeelsed raamatud-õpikud. Salme külakooliski pöörati õppetöö venekeelseks ja suust pidid kõlama teised lood ja laulud. Aga need ei aidanud kõhtu täita lastel, kellest noorim oli kahe ja poole ning vanem 17aastane.

“Otsustasin, et kirjutan Stalinile kirja, külanaised õpetasid, kuidas kirjutada. Alustasin sellest, et meie isa arreteeriti ega tea temast midagi. Sellele kirjale tuli Moskvast vastus: teie avaldust hakatakse lahendama …”

Veerandsada aastat hiljem sai Leida vastuse, et nende isa on rehabiliteeritud. Ema saatus aga jäigi lastel teadmata nagu vend Lembitu oma. Tema kirjutas õdedele viimase kirja esimesel sõjatalvel Velikije Luki alt.

Krimmis Salme külakoolis õpetas lapsi Leida tädi Ella, tema eeskujul tahtis tüdruk saada kooliõpetajaks ja selle soovi täitumine oli sõjaajal katsumus omaette. Pedagoogiline kool evakueeriti Sotšist kaugemale. Ööpäevas 400 grammi maisileiba, veidi vett, ühiselamuks ahjuta ruum vanas kirikus, kehakatteks viledaks kulunud rõivad. Kooliõpetaja tunnistus anti kursuse kuuele tüdrukule (poisid olid võetud rindele) 1943. aastal. Raskeim õppeaine oli gruusia keel, eriti selle kirjutamine.

“Ma ei saanud ülikooli minna, midagi ei olnud selga ega jalga panna, noor inimene ju tahab ilus olla,” nendib peagi 85aastaseks saav vestluskaaslane.

Kolm aastat õpetas Leida Salme ja Sulevi küla lapsi, siis sõitis Eestisse ja pidas kutsumuseks saanud ametit Pärnus edasi.

“Töötasin 32 aastat koolis, kui pensionile jäin, nutsin 1. septembril igatsusest kooli ja kolleegide järele, aga nüüd on see aeg jäänud nii kaugele, et süda enam kokku ei kisu,” ütleb Leida Madison, kes eelkõige kerkib toonase Pärnu 1. keskkooli (nüüd Pärnu ühisgümnaasium) vilistlaste silme ette.

Oktoobrirevolutsiooni orden

Neiu klassikaaslane Feliks jõudis sõjakeerises Eestisse ja sõitis sealt kodukülla, Sulevisse. Taaskohtumise pilgud panid noorte südamed põksuma ja 1. septembrist 1948 oli Leida Kilingi-Nõmmes vanempioneerijuht. Samas linnas juhatas abikaasa Feliks Madison masina-traktorijaama.

“Töökoha saamine oli mulle erakordselt tähtis, ma olin vaeslaps ja mees ka, alustasime elu nullist, ainult voodilinad olid meil olemas.”

Musta mere kaldalt pärit Abhaasia eestlasena jäi naine hätta eesti keelega, ta ei teadnud, mida tähendavad sõnad “salk”, “rühm”, “koondus”. Ta oli hämmastunud kodumaa talve leebuse üle ja nägi esimest korda Soome kelke.

1. jaanuarist 1949 suunati Feliks tööle Pärnusse maakonna komsomolikomiteesse. Väikese tütre ema Leida alustas Pärnu 1. mittetäieliku keskkooli vanempioneerijuhi ja vene osakonna algklasside eesti keele õpetajana. Noor ja hakkaja, koostas ta metoodilisi materjale, pälvis ülelinnalist ja -liidulist tähelepanu, esines pedagoogidele Leningradis ja Kiievis, sai tööpakkumise Nõukogude Liidu pedagoogikateaduste akadeemiasse ja võttis selle vastu. Eksperimentaalõpetaja teema oli õpilaste internatsionaalne kasvatus ja ta esines oma kirjatööga Eesti ainsa esindajana Moskvas üleliidulisel kasvatustöö seminaril.

Riik väärtustas Leida Madisoni tööd 1971. aastal väga kõrgelt, Oktoobrirevolutsiooni ordeniga. See oli Nõukogude Liidus Lenini ordeni järel tähtsuselt teine riiklik autasu.

“Mul ei ole seda ordenit teile näidata, ma müüsin selle ära. Eesti taasiseseisvumise järel sattusin kitsikusse, see orden sisaldas kulda ja selle eest sain edasielamiseks raha.”

Tuul tuuseldab akna taga puuokstes ja kihutab pilvi mere poolt maa poole …

“Kaks korda elus olen selle ordeni ette pannud. Esimest korda Moskvas, kui esinesin üleliidulisel kasvatustöö seminaril, mul oli Soome krimpleenist tume jakk. Teist korda siis, kui nooremal tütrel oli korterit vaja, arvasin, et avaldab raudteevalitsuses otsustajatele mõju. Aga kuhu ma sellega oleks läinud? Eestis ei julgenud ma seda kanda,” ütleb naine, kes õpetajana järgis ühte joont: anda lastele kindlad teadmised põhiainetes: emakeeles, matemaatikas, vene keeles.

Laulude võluvägi

Esimest korda pääses Leida välismaale, Soome, 1978. aastal sõprusühingu kaudu. Varem polnud see võimalik, sest vanemate pärast ei olnud tema ankeet puhas ja selle pärast kannatas edutamisredelil ka abikaasa, kuigi mees ei olnud äia-ämma ihusilmagagi näinud.

“64aastaselt õppisin selgeks soome keele, nüüd olen kordi käinud Soomes, küll kontserdimatkadel, küll sõpradel külas. Iseseisvuse esimestel aastatel tutvusin laulja Teuvo-Armas Sillgreniga Jyväskyläst, ta õpetas mulle palju soomekeelseid laule.”

Sillgreni ja tema perega seob Leidat aastatepikkune loominguline tutvus ja koosesinemised Soome lahe mõlemal kaldal jätkuvad. Samuti esinemised segaansambliga Maarjahein ja sõjameeste Pärnu ühenduse meeskooriga Tervises, kus laulude vahele kõlavad Leida Madisoni loetud eesti- ja soomekeelsed luuleread.

“See on ülitore kollektiiv, käime kord nädalas proovides, oleme palju esinenud,” säravad jutukaaslase silmad, kui ta tõstab pilgu “Eesti rahva elulugude” I köitelt. Selles raamatus on temagi elu lugu, mis iseenesest vääriks niisama paksu romaani.

“Mul on nüüd oma laul - oma esimene luuletus “Must meri”. Eelmisel kevadel sai valmis kaks laserplaati, ühel laulame õega kahel häälel, tema on sopran, mina alt. Teisel plaadil laulan üksi ja loen oma luuletusi eesti ja soome keeles ja Gruusia rahvalaulu “Jaanimardikas” gruusia keeles.”

Gruusia keel on Leidale jäänud külge lapsepõlvest. Just tema algatusel moodustati Pärnus Abhaasia eestlaste selts, millel oli seos ühise sünnimaaga, kuid ei olnud tegutsemiseks ruume ega raha.

Vanaema viisivakk

Pärnu luuleridade seadjaid ühendavas Suleklubis tutvus selle uusliige Leida Rohtlaga, esines temaga linnas ja maal: üks luges luuletusi, teine esitas rahvalaule.

Kui ETV lastesaadete arhiivist tuuakse ekraanile “Vanaema viisivakk”, näeb seal Leida Madisonigi, kelle kodus salvestatud lõikudes on kaastegevad lapselapsed.

“Ma ei ole kunagi tundnud igavust ega üksindust, nagu mõni pensionär kurdab,” teatab särtsakas korteriperenaine. “Vastupidi, minu elu tempo on liialt kiire, aega ei jätku, aga kui saaksin elu uuesti alustada, astuksin esimesena muusikakooli laulmist õppima ja valiksin seejärel taas õpetaja elukutse.”

Pärnu linnavalitsuse haridusosakonna töötajate kaardile on kauaaegset pedagoogi Leida Madisoni teenitud puhkusele saates jäänud sõnad: “Sind on saatnud ergas ajataju ja avali süda noorte vastu, kelles õpetaja edasi elab. Sa oled kasvatanud inimeses elurõõmu, armastust kõige elava vastu, sest suur õnn on õigesti valitud töö.”

Tagasi üles