/nginx/o/2017/02/27/6391335t1hade6.jpg)
“Kaheksa kilomeetrit jalgsi päikeselõõsas, raskete kottidega, vesivillid, võitlus sääskedega,” loetleb oma rännakul Pärnu jõudnud pariislane Yann Tran. “Vahel on kott nii raske, et ei jaksa enam kanda, lausa peab istuma,” lisab sakslanna Anne Stachel.
Elumuutvad hämmastavad seljakotiseiklused pole alati nii roosilised, kui kõrvaltvaatajaile paistavad. Peale unustamatute elamuste saamise tuleb omapäi rändama läinul jännata hunniku igapäevamuredega alates sellest, kuhu paigutada 15 paari kaasavõetud sokke, kuni väärt teadmiseni, miks järvevees end hea pesta pole.
Sellest, milleks seljakotirändur end ette valmistama peaks, rääkisin just Pärnu jõudnud Kerstin Oebelsiga (27) Berliinist, Kohila rongini aega parajaks tegeva Anne Stacheliga (24) Dresdenist ja minu silme all oma reisikaaslasega hüvasti jätnud Yann Traniga (26) Pariisist.
Kerstin õpib tööstusinseneriks ja kasutab koolivaheaega reisimiseks. Ta on õppinud aasta Brasiilias ja veetnud kaks kuud, rännates sõbraga Kagu-Aasias. Käesolev kolme ja poole nädalane reis, mis algas Helsingis ja lõpeb Poolas, on tal esimene kord üksinda reisida.
“Seljakotiga reisides pead sa olema väga organiseeritud. Ei saa võtta kaasa palju asju, muidu läheb kandam raskeks,” räägib Kerstin omapäi reisimisega seotud ebamugavustest – pakkimisest ja kogu reisi vältel samade rõivaste kandmisest. “Samuti tuleb oma asjadel alati silma peal hoida.“
Reisil peab suutma kiiresti uute oludega kohaneda. “Sa oled uues linnas, kuhu jääd vaid paariks päevaks, ja pead seal orienteeruma hakkama, leidma kas või toidupoe,” kõneleb Kerstin sellest, et reisimine võib aja möödudes muutuda väsitavaks.
“Ja kunagi ei tea, kas kõik kavandatu õnnestub,” lisab India ookeanis Réunioni saarel sündinud Yann, kes enne Pärnusse jõudmist on juba näinud Stockholmi, Helsingit, Tallinna, Hiiu- ja Saaremaad.
Kui Kerstin valib endale ööbimiseks odavad hostelid, siis Yann ja oma poisiga reisiv Anne eelistavad telkida. “Hääletades mõtlen vahel, et kui ma siit edasi ei saa, kus ma siis magan, kas saan magada kuskil mujal peale tänava. See ei ole tore,” nendib ülikoolis sotsiaaltöö eriala lõpetanud Anne, kes enne käesolevat reisi on käinud samamoodi “metsikult” Iirimaal ja matkanud 200 kilomeetrit Saksamaal mägedes. Anne märgib, et raskusi valmistab kaasavõetava veekoguse õige arvestamine, sest väga palju seljas tassida ei jõua. Sööma on ta rännates harjunud riisi ja nuudleid. “Mõnikord leiame seeni,” mainib end heaks seenetundjaks pidav Anne.
Avalikud tualetid ja niisked salvrätikud
Üks suurimaid probleeme on seljakotirändurile tavaliselt hügieen. Hostelis peatudes jääb mure pesemise pärast ära. Kämpingus ööbideski saab tavaliselt duši all käia. Kui aga telk põõsa taga üles tõmmatakse, ei jää muud üle, kui pesta end võõraste pilkude all avalikus tualetis või leida mõni looduslik veekogu. “Ükskord me pesime meres. Jões võib ka, aga järved pole pesemiseks eriti head, sest järvedes on seisev vesi. Peale selle on meil niisked salvrätikud,” seletab Yann ja teatab, et andis kõik oma salvrätikud Adriale, oma reisikaaslasele, kellest ta äsja lahkus, kuna tüdruk tahab vältida linnu ja mugavusi.
Pesupesemine on teine asi, millele enne seljakotireisile asumist hoolega mõelda tasub. Anne, kes oma rännakut alustas augusti alguses Poolast “Woodstocki” muusikafestivalilt, suundudes sealt Leetu ja Lätti, kus kolm päeva piki inimtühja rannikut matkates lõpuks Riiat nägi, ja edasi Peterburi kaudu Soome soovib jõuda, peseb rõivaid seebiga. Yann aga ei pesegi riideid. “Sokke pesime hostelis seebiga,” meenutab Yann, kel on kaasas 15 paari sokke, ja tunnistab, et ta pole nii puhas kui kodus. “Mõnikord on pesupesemine probleem,” tõdeb Kerstin, kes muu võimaluse puudumisel peseb oma rõivaid avalikes tualettides. Ta on tähele pannud, et paljudes hostelites ollakse seljakotirändurite probleemidega tuttav ja seal saab pesu pesta. “Näiteks Aasias leidub küllalt inimesi, kes su pesu paari euro eest puhtaks pesevad. Nad on tänavatel hostelite lähedal ja neile võib pesta anda kõik oma rõivad. Kuid kuna pole aega oodata nende kuivamist, võtan enamasti kaasa asjad, mis kuivavad väga ruttu. Nii ei saa väga kenasti riides käia. Vaja läheb riideid, mis sobivad just reisimiseks,” teab Kerstin.
Kui möödakäija tänaval seljakotti tarivat rändurit näeb, mõtleb ta korraks, et selline koorem peab küll üpris raske olema, ent järgmisel hetkel on ta oma probleemidesse süüvides juba tolle noormehe või neiu unustanud. Seljakotirändur ise kandami raskust naljalt ei unusta, kõndides vahel päevi, kogu elamine seljas.
“Kaheksa kilomeetrit päikeses, raskete kottidega, Adrial olid vesivillid, võitlesime sääskedega,” nimetab oma reisi Kaunases lõpetada lootev Yann mõningaid aspekte oma rännakust Hiiumaal.
Seljakotiränduri suurim rõõm on aga vabadus. “Sa saad teha, mida tahad, võid magada, kus tahad, ja minna ükskõik kuhu. Ei pea kella vaatama. Meil polegi kella kaasas,” räägib Anne omapäi maailma avastamise romantilisusest.
“Sa oled tõeliselt vaba ja kui sul õnnestub hääletades läbida 100 kilomeetrit päevas, tunned end maailma valitsejana,” kinnitab inseneriks õppinud Yann. “Kogu rõõm on teel olemises,” lisab noormees.
Nii ilmnebki, et kõige jubedam, mis seljakotiränduriga juhtuda võib, on paigalejäämine. “Siis, kui sa ei saa ära minna, seisad tee ääres ja keegi ei peatu,” seletab Anne, kes on kogenud, et pärast kahte tundi maantee servas hakkab lootus kaduma.
Suhtlemine tekitab raskusi
Pea igaühel tuleb pikal reisil igatsus sõprade ja pereliikmete järele. Samal ajal tekib rännates palju uusi tuttavaid. “Suhted ei jõua tõsiseks muutuda. Sa uurid, kust keegi pärit on või kus reisi alustas. Alati samad küsimused. Ja isegi kui saad mõnega rohkem tuttavaks, pole hüvastijätt raske. Oled niisama õnnelik,” jutustab Anne. “Mulle meeldib tutvuda inimestega, nendega rääkida. Me liigume enamasti “häälega”, nii saame alati kohalikega rääkida.”
Tihti tuleb ette suhtlemisraskusi. “Poolas hääletasime vaid kolm-neli korda ja enamasti olid juhid vanad mehed, kes nägid välja nagu mu vanaisa ega rääkinud üldse inglise keelt,” meenutab Anne.
Nii Anne kui Yann on täheldanud mõningaid iseärasusi eestlastega suhtlemiselgi. “Siinsed inimesed enamasti oskavad inglise keelt, kuid nad kardavad ja on natuke häbelikud. Pärast kolme-nelja küsimust jäävad nad vait,” kurdab Anne. Yannil pole niigi hästi läinud. “Ma proovisin rääkida ettekandjaga restoranis, aga ma arvan, et ta ei tahtnud eriti rääkida. Ja tal polnud midagi tuua enda vabanduseks, sest ma olin ainuke klient,” märgib Yann kurvalt.
Kummalised avastused
Reisimine ei tähenda ainult uute paikade tundmaõppimist. Mõnikord saab rändur teada midagi endagi kohta. Selgub midagi ootamatut. Rändaja peab olema valmis enda sees tulevateks rünnakutekski.
“Ma pole kunagi nii pikalt reisinud kui nüüd. Aga olen alati arvanud, et reisimine on mu suur unistus. Praeguseks olen kodunt eemal olnud umbes neli nädalat. Vahepeal tekib tunne, et tahaks koju, sõprade juurde. Olen mõelnud, et võib-olla reisimine polegi mulle see üks ja ainuke,” arutleb Anne.
Yanngi tunnistab: “Võib-olla olen natuke stressis. Tavaliselt olen väga rahulik ega muretse väga millegi pärast, kuid nüüd tahan minna koju ega tea, kas see mul õnnestub, ja ma ei saa midagi selle tarbeks ette võtta.”
Kodunt päris ära, jäädavalt ränduriks hakata ei taha kolmest vestluskaaslasest keegi. “Ma tean nüüd, et tunnen end kodus nii hästi. Mul peab olema jaam, kust ma tulen ja kuhu lähen tagasi,” on Anne veendunud.