Kommentaar: Propagandasõda ja sõda

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Toomas Alatalu.
Toomas Alatalu. Foto: PP

Olin möödunud laupäeval Pärnu muusikakooli 70 aasta juubelil, kus mul tuli akordionimängu kiitmise kõrval ikka ja jälle vastata küsimusele “Kas sõda tuleb?”. Samal hommikul olin saanud kaks samateemalist telefonikõnet – ühe Pärnust ja teise Viljandist tuttavatelt, kelle eelmisi kõnesid andis meelde tuletada. Kusjuures kõik rääkisid raadiost-telest kõlanule viidates.

Ilmselt mäletavad teisedki läinud nädala lõpul kõlanud Venemaa propagandatorude jõulist vastust teatele, et USA kavatseb anda Ukrainale relvastust. Kuna sellega olid kiiresti päri Eesti ja Leedu (Läti puhul ei maksa unustada, et ta on suveni Euroopa Liidu eesistuja ehk saab rääkida alles pärast seda, kui on kõik teised ära kuulanud), lajatasid Kremli kahurid eriti jõhkralt: teeme teid, baltlasi, 15 minutiga kutuks, sest ameeriklased ohverdavad teid niikuinii. Ja nagu ikka viimastel aastatel edastas enamik Eesti raadio- ja telekanaleist selle ähvardusi tulvil jutu sõna-sõnalt. Selge see, et inimesed läksid närvi.

Järjekordselt sai tõestust asjaolu, et välispoliitilisi uudiseid ümber rääkivatel ajakirjanikel peab olema oma mõtlemine. Häda on selles, et maailm on sõdinud aastakümneid ja ollakse harjunud kõike kättesaadut ja osavalt ettesöödetut eetrisse-ekraanile paiskama. Kuulajate-vaatajate reageeringutele ei ole mõeldud, sest need pole meie sõjad.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles