Eesti 1944, Ukraina 2014, ? 2044...

Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Selles ühisväljas on valgete-punaste poolte vahele jäänud sinisilmsed poisid.
Selles ühisväljas on valgete-punaste poolte vahele jäänud sinisilmsed poisid. Foto: Kaader filmist

Elmo Nüganeni ja Leo Kunnase linateos “1944” on kohutavalt võimas panoraam. Iga kaader sellest puurib sügavale inimsuse ja eestluse rakutuumadesse, geenidesse, aatomitesse. Raputab nii läbi, et oled nagu eksistentsiaalsele-emotsionaalsele-eetilisele miiniväljale astunud.

Võis oletada, et ajaloofilme on juba piisavalt, hakkame ennast kordama. Ent Taska Film on saavutanud midagi uskumatut. Selle miski, mida ei saa ei hea stsenaariumi ega teeneka re˛issööri pealt ette loota. See kas juhtub – või juhtub nii müstilisel kombel, nagu selles kuiva aastaarvu numbrit kandvas suurteoses.

Koos väikese kooliga ühiskülastust kogedes nägin, kuidas saalist väljus hulk nutvaid täiskasvanuid, kes pugesid kõnevõimetuna autodesse või pedaalisid pisaratest pimedana kodu poole. Küsides, kuidas need kodud meil üldse olemas saavad olla pärast sellist ajalugu – sajandeid, aastatuhandeid tapmist ja hävitamist, pidurit ja vennatappu. Lõpmatuseni. Nüüdki – teiste vahenditega, aga ikkagi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles