Tunne Kelam: Rahvaalgatus, mis kujundas meie riigi palge

Tunne Kelam. Foto: PP

Kui praegu küsiks keegi, kas Eestis on võimalik korraldada kodanikualgatus, milles lööb kaasa 800 000 eestimaalast, peetaks küsijat idealistiks ja vastataks üsna kiiresti ei. Nii suurejooneline algatus eeldaks kogu aktiivse elanikkonna kaasamist. See eeldaks ühist rahvuslikku eesmärki või nii suurt ja teravat probleemi ühiskonnas, et valdav enamus elanikest peaks vajalikuks selle lahendamisele õlg alla panna. Praegu on sellise mastaabiga algatusi raske ette kujutada, kuid veerand sajandit tagasi reageerisid sajad tuhanded meie kaasmaalased just sellisele eksistentsiaalsele probleemile.

Meil oli oht jääda vähemuseks omaenda kodumaal, oht sulanduda Moskvast juhitud poliitika tagajärjel ühtse nõukogude rahva sekka. Ja oli oht minetada alatiseks võimalus luua selline Eesti riik, mille mõtteks on meie põhiseaduse kohaselt “tagada eesti rahvuse ja kultuuri säilimine läbi aegade”.

1980ndate lõpus tõstis Eestis pead mõte omariikluse taastamisest, mida loodeti saavutada Nõukogude Liidu sisekriisi süvenedes. Küll ei olnud ühest vastust küsimusele, kuidas seda teha ja mis alustel. Sisuliselt oli valikuid kaks. Esimene variant: soodsa juhuse tekkides kuulutada välja iseseisvus ja eralduda Nõukogude Liidust. See tundus paljudele lihtsam ja vähem konfliktne.