Eesti peaks olema nii vabariik kui vaba riik. Eesti kodanikul peaks olema vabadus täita oma kodanikukohustusi ja kasutada enda kodanikuõigusi nagu vabas riigis ikka. Kuid kas see on ikka nii? Minul tekkisid hiljutisi sündmusi jälgides teatud kahtlused.
Ažiotaaž, mis tekkis Tõnu Trubetsky Keskerakonda astumisega, on mulle täiesti arusaamatu. Trubetsky kasutas oma kodanikuõigust kuuluda sellesse kodanike rühmitusse, mis kõige paremini annab edasi ta maailmavaadet. Subjektiivsetel põhjustel osutus tema valikuks Keskerakond. Minule üllataval kombel tekkis tema otsuse järel kohe negatiivne meediamüra.
Ühest küljest on arusaadav, et Eesti-suguses väikeriigis ei olegi igat liiki pommuudiseid nii kerge leida ega kajastada ja tihtipeale on vaja tekitada tormi veeklaasis. Pole kahtlust, et Trubetsky on muusikuna avaliku elu tegelane, kuid see ei võta temalt kodanikuõigusi. Nagu iga inimese puhul peaks temagi valikut austama.
Siinkohal pole tegu Keskerakonna valimiskampaaniaga, sest Trubetsky pole oma otsust valju häälega kuulutanud. Kogu poleemika on ikkagi pressi tekitatud ja kõik Trubetsky sõnavõtud on olnud vastused oponentide väljaütlemistele.
Mis siis toimub? Kõik oleksid justkui rahul. Keskerakond sai omale uue ja tubli liikme. Pressil oli nädal aega millestki kirjutada ja müra jätkub siiani. Propeller võis samuti sõna sekka öelda ja uudisekünnise ületada, see bänd hakkaski juba unustuse hõlma vajuma.
Juku-Kalle Raid sai end moedisainerina proovile panna ja rohelise särgi kujundada. Muidugi, kohati hakkasid sündmused võtma mingisuguse poliitilise propagandaürituse vormi.
Tallinnas Rock Cafés toimunud 1980ndate mälestuskontsert võttis väga inetu pöörde. Saanud alguse hüüatustest, mis halvustasid Trubetskyt ja tema valikut, lõppes see juba matslike väidetega, nagu oleks Keskerakond Eesti-vaenulik.
Oma arvamuse avaldamise ja laimu vahel peaks jooksma mingi piir. Tahaks väga loota, et lavalt hüüdlauseid ja mõtteteri loopinud tegelased oma väiteid veidi teistsugustes tingimustes põhjalikumalt selgitavad, ehk kohtuteegi jalge alla võtavad. Või äkki valdab Propeller mingit eriti salajast infot, mille alusel Keskerakonna saaks täies koosseisus arreteerida? Tõenäoliselt peaks neid siis sanktsioneerima kuriteost teatamata jätmise sätete alusel.
Üldse valitseb Eestis kummaline õhkkond. Pärast Trubetsky parteistumist hakkasid ajakirjanduses kõlama väited, nagu oleks Keskerakond Trubetsky parteisse meelitanud. Huvitav küll, millega meelitas Reformierakond enda juurde näiteks Andrus Ansipi? Miks peab inimest tingimata kuhugi meelitama?
Ilmselt peaks Keskerakond seega olema Eesti ja võimalik et maailma kõige rikkam partei, mis oma liikmetele rasket raha välja käib. Kui Keskerakond on Eesti-vaenulik, miks pole teda vastavalt seadusele likvideeritud?
Lugu hakkab meenutama keskaegset Püha Tooli valitsemisskeemi, kus kõik hea tuli jumalalt (niinimetatud valged erakonnad) ja kõik paha oli kuradist (Keskerakond). Teadagi on kõik geniaalne lihtne ja ülalmainitud meetod on ennast aastasadade jooksul tõestanud. Eesti oleks ammu Euroopa viie rikkama riigi seas, kui Keskerakond ei segaks. Mitte keegi ei kuuluks Keskerakonda, kui nad sealt roppu moodi raha ei saaks.
Valged parteid teevad ridamisi kergelt öeldes ebaadekvaatseid otsuseid, kuid pole viga, oleks palju hullem, kui Keskerakond võimule saaks. Eesti pole Moskva provints ainult sellepärast, et IRL ja Reformierakond sel juhtuda ei lase. Teisisõnu: kui kuradit ei oleks, tuleks ta välja mõelda. Võimulolijate kontrollitav meedia muidugi täidab oma kohustusi usinalt ega lase tunnetel rahuneda.
Kõigele sellele mõeldes ütlen kahetsusega, et Eesti ühiskond tundub olevat väga haige. Miks saab tubli ja hea inimene nagu Tõnu Trubetsky solgisauna? Kas eestlased on tõesti selline matsirahvas, nagu neid tavaliselt kujutatakse?