Ingomar Vihmar kavatseb rahulikult sulanduda

Ingomar Vihmar

FOTO: Urmas Luik

Endla teatri loomingulist juhti Ingomar Vihmarit võib praegu Pärnus tabada mõnel päeval nädalas, sest varasemad kokkulepped senises töökohas Eesti draamateatris vajavad täitmist.

Äsja, 31. märtsil tähistas Vihmar oma 45. sünnipäeva. Veebruari keskpaigast Endlas tööle asunud mees kavatseb Pärnusse tulla kogu oma pere – näitlejast abikaasa Kleer Maibaum-Vihmari ja lastega.

Kuivõrd olete nüüdseks Pärnu teatriellu ja üldse ellu sisse elada jõudnud?

Ma ei tea, kas kahjuks või õnneks, aga ikkagi vähe, sest see ametisse nimetamine tuli poole hooaja pealt ja mul on just kuidagi eriti pingelised olnud tööd mujal. Eks ma vaikselt ikkagi ela. Väga raske ongi kõike ju kohe haarata, poolelt hooajalt on see võimatu.

Ma arvan, et sügiseks on mul kõik muud tööd läbi ja saan keskenduda täie jõuga ning annan siis endast 186 protsenti. Järgmise hooajaga käib töö praegugi.

Mis on need tööd, mis vajavad lõpetamist?

Veebruari lõpus esietendus Eesti draamateatris Pipsa Lonka “Laulud halli mere äärest” ja praegu käib töö Shakespeare’i “Romeo ja Juliaga”. See esietendub samuti draamateatris, aga seda ma teen Tartu ülikooli Viljandi kultuuriakadeemia tudengitega, kes tänavu kooli lõpetavad.

Kas seal osalevad meie noored näitlejadki, kes kooli kõrvalt juba sügisest Pärnu teatris töötavad?

Nendega ma just ei tee. Teen kõigi teistega, keda Pärnus ei ole, sest neil on siin juba omad tööd.

Olete töiselt seotud olnud nii Viljandi kui Tallinnaga. Kui pikaks võib kujuneda teie Pärnu periood?

Kust ma tean, mis saab. Ega ma praegu väga hästi ette kujuta, et kui me kogu perega siia tuleme, kuhu siis veel järgmisena. Riiga?

Kas Tallinnas kaheksa aastat ühe koha peal olles hakkas igav või meelitas pigem Pärnu elukohana?

Ma arvan, et siin mõjusid kõik asjad kokku. Paar aastat tagasi ma ei oleks selle peale isegi mõelnud, et tulen Pärnusse peanäitejuhiks. See ei tundunud üldse minu moodi, kuigi ennegi on mind eri kohtadest Pärnusse kutsutud. Aga ju siis olid nüüd asjad sinnamaani jõudnud.

Ühest küljest, jah, oli mul draamateatris väga hea ja aina paremaks läks selles mõttes, et olin seal kõigiga väga lähedaseks muutunud. Eks äraminek sealt olegi emotsionaalselt raske. Samal ajal annab see kindlasti perspektiivi midagi rohkem teha. Ja elukeskkond loeb ka, ma arvan.

Kuna lapsed käivad koolis ja trennides, kujunes Tallinnas välja kõrvalelukutse – olla autojuht. See võtab päevas tohutu hulga ajast, et lapsi ühest kohast teise sõidutada. Tundus, et äkki saab Pärnus keskenduda muudele asjadele, läheb kõigil natuke rahulikumaks.

Tallinn iseenesest mulle meeldib ja ta oli ikkagi kodu. Eks ma pea nüüd ümber harjuma.

Kui palju te juba harjuda olete jõudnud?

Harjumisest on asi veel kaugel. Läinud nädalal tulid lapsed uut kooli vaatama ja käib elukoha otsimine – kiire protsess, kus kõik asjad on koondunud praegusele ajale.

Stressirohke aeg?

Jah, ikka on, hästi intensiivne. Ent mida vähem sa endale seejuures stressi tekitad ja süütunnet veeretad, seda parem, sest nii see lihtsalt on. Selle peab kõik läbi tegema, muidu ei saa ju siia kohale tulla.

Millised on teie tööülesanded siin ja kas olete endale mingid sihid seadnud?

On sellised lähemad ja kaugemad sihid, kindlamad ja ebamäärasemad sihid.

Ideaal on ikkagi see, et kõik inimesed, kes siin teatris töötavad või kelle eest mina vastutan, tunneksid end siin turvaliselt. Et nad saaksid väljendada ennast loominguliselt, mitmekülgselt ja nii, nagu nemad just parasjagu tahavad. Ja et see oleks kõigi soovidele vastav teater, mida tehakse koos publikuga nii palju kui võimalik.

Ent sellega tuleb arvestada, et läheb natuke aega, kuni me õpime üksteist tundma ja tunnetama, mis on igaühe soovid. Ja mulle saab selgeks, mis see Pärnu on, mis on teatri koht Pärnus, mida oodatakse ja kuidas see elu siin täpselt käib.

Nii et kavatsete hästi palju kolleege kuulata.

Ma arvan küll, jah. Kindlasti. Ma arvan, et see oleks ideaalne, kui ma sellesse kollektiivi sulandun. Mul ei ole ilmtingimata vaja mängida siin juhti või öelda, et mina juhin. See ei ole minu ego-tripp. Ma olen aru saanud, et see ei pea nii olema. See andiski julgust siia tulla ja loominguliseks juhiks hakata.

Olete Pärnus lavastanud kolmel korral: Ivar Põllu, Feliks Küti ja Genialistidega popmuusikali “Hea lugu” (2001), komöödia “Kokkola” (2007) ja selle järje “Külmale maale” (2010). Kas kavatsete nüüdki siin lavastama hakata?

Mis mul kavatseda. Muidugi! Ma arvan, et kindlasti on see vajalik nii mulle kui trupile, sest see on kõige õigem viis kõigepealt üksteisest aru saada ja seejärel suunata seda teatrit.

On teil oma käekiri juba välja kujunenud? Millises laadis lugusid võiks teilt lavastajana Endla repertuaari lisanduda?

Ma ei usu. Eks seda tea teised öelda, mis laadis asju ma teen, ise on seda võimatu näha. Ja ma ei oska välja tuua ühtegi žanri. Otsest komöödiat ma ei olegi teinud, aga ei välista. Järgmisel hooajal arvatavasti teengi ühe komöödia, mis ühtlasi on eksperiment.

Eks ma tee seda, mis mind parajasti tõeliselt huvitab või mis esile kerkib.

Kas ainest otsides loete materjale seinast seina?

Jah. Ma väga ei otsi midagi. Tavaliselt on lood ise tulnud. Kui ma väga palju otsima hakkan, siis ei leia kuidagi.

Lugema peab ikka, aga ma ei tea, kuidas nad tulevad. Lihtsalt tulevad kuidagi.

Kui palju olete Endla repertuaaris olevaid lavastusi vaadata jõudnud ja kuivõrd erineb see pilt draamateatrist?

Viimati käisin oma väikese tütrega Tallinnas vaatamas Pärnu teatri külalisetendust “Kaunitar ja koletis”, samuti olen vaadanud esietendusi. Arvan, et sügiseks on mul kõik nähtud ja siis on see pilt selgem.

Draamateatris on juba repertuaaris lavastusi ja näitlejaid üle poole rohkem kui siin, mastaapsuse mõttes neid omavahel võrrelda ei saa. Ja ega minu asi olegi võrrelda. Aga põhimõtteliselt olen draamateatriski olles olnud intuitiivselt kursis kõigega, mis Eesti teatrites toimub, isegi kui ma pole näinud konkreetseid lavastusi.

Selles mõttes on see illusioon, nagu oleks meil Eestis tohutult erinevad teatrid. Kõik me oleme ju ühest–kahest koolist tulnud, kõik lavastavad igal pool, näitlejad mängivad mujalgi ja suveprojektides koos. Mis siin omavahel võistelda on?

Me ei pea tulema teatrite maailmameistrivõistlustel esimeseks ega kuskile jõudma, see on protsess, kus kõik annavad endast parima nendel tingimustel, mis parasjagu on. Peaasi, kui inimene tuleb teatrisse ja saab puudutatud, elamuse selleks õhtuks. Siin peab üksteise pärast rõõmustama, muud ei midagi. Ava oma süda ja publik võtab selle vastu. Ega seal iseenesest midagi keerulist ole, kuigi see on kõige keerulisem üldse maailmas.

Lepinguid ei ole veel sõlmitud, aga on teada, et järgmisest hooajast liitub Endlaga uusi näitlejaidki.

Liitub Meelis Rämmeld, kes juba praegu teeb siin proove Enn Keerdiga Tom Stoppardi tükis “Midagi tõelist”.

Pärnusse tuleb Märt Avandi ja arvatavasti ka Kleer Maibaum – ta on iseseisev naine ja kaalub ja mõtleb, kas ta ikkagi suudab olla koosseisuline näitleja, kuid ta on planeeritud sügisest vähemasti ühte tükki.

Võib-olla tuleb veel keegi, aga rohkem ei ole seni jutuks olnud.

Varasemad juhid on möönnud, et Endla trupp on üsna väike ja siia olekski inimesi juurde vaja.

No igal juhul, eks siin ole juttu olnud kuni 24 inimesest. Ma arvan, et nendega, kes juurde tulevad, tuleb kokku paarkümmend. Nii et tegelikult on ruumi veel. Siin läheb ikkagi kitsaks näitlejatega, kui proovisaalis tehakse kahte lavastust paralleelselt, mis on suhteliselt loogiline. Juba praegu tundub, et see on laveerimine.

Üks eesmärke on truppi tugevdada: et oleks oma trupp ega peaks nii palju külalisnäitlejaid kutsuma, et neid kohti täita. Ja kui need kolm inimest siia juurde tulevad, on see igal juhul suur tugevdus sellele trupile.

Mul ei ole midagi selle vastu, kui aeg-ajalt kedagi kutsuda, aga kui sa pead külalistega täitma enamiku trupist, on see teatrile natuke keeruline. Siis tekib küsimus, kas see on projektiteater, kuhu kõik näitlejad kutsutakse, või oma trupiga teater.

Eelmisel aastal tuli pidevalt uudiseid, et keegi läheb Endlast ära. Kas võib öelda, et nüüd on minekuhoog raugenud?

Ma arvan, et see hoog on raugenud ja nüüd võib natuke aega vastupidiseid uudiseid lugeda. Pigem tuleb inimesi juurde.

Räägime lõpetuseks Endla teatri suvehooajast. Mida publikule pakute?

Pärnu on Eesti teatrite hulgas erandlik selle poolest, et mängib kogu oma repertuaari suvepuhkuste ajalgi – et inimesel, kes Pärnus suvitab, on päev otsa rannas olnud ega taha enam kuskile õue teatrit vaatama minna, oleks vana hea klassikaline võimalus tulla õhtul teatrisse. Mujal teatrites tehakse suveteatrit eraldi, kuskil mujal.

Üks meie suvelavastusi, “Midagi tõelist” esietendub Endla suurel laval ja on selles mõttes traditsiooniline. Aga nendele, kes tahavad õue minna, valmistame ette “Wertherit” ja seda lavastab Goethe “Noore Wertheri kannatuste põhjal” Laura Mets.

See ei ole küll midagi uut Pärnus, pärnakad on varemgi teinud suvelavastusi teatrist väljas, kuid otsisime lavastajaga sellist kohta, mis konkreetset materjali toetaks ja võib-olla laiendaks Pärnu inimese vaadet selles suhtes, mis siin Pärnumaal üldse on ja kus veel võib teatrit teha. Valisime selleks kohaks Kaelase mõisa pargi.

“Werther” on neile, kes armastavad suveteatrit ja kohapõhist teatrit, kus on oluline atmosfäär, et koht ja tekst hakkaksid kokku kõlama. Seal mängivad meie noored (Fatme Helge Leevald, Lauri Mäesepp, Sander Rebane, Karl-Edgar Tammi), kes lõpetavad Viljandi kultuuriakadeemiat 10. lennus, aga kes on neljakesi juba siin tööl.

Tagasi üles