Vene president Dmitri Medvedev vabastas eile oma käskkirjaga ametist 18 aastat Moskva linnapeana töötanud Juri Lužkovi usalduse kaotuse tõttu.
Moskva meer lasti kohalt lahti
29. september 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vene riigipea pressisekretär Natalja Timakova ütles Vene ajakirjanikele, et oli kaks võimalust, kuidas katkestada regiooni juhi volitused: kas omal soovil avaldusega presidendile või usalduse kaotuse tõttu.
Lužkov võttis presidendiga kooskõlastatult nädalase puhkuse, mille veetis abikaasale kuuluvas luksushotellis Austrias, et mõelda oma edaspidise käekäigu üle.
Esmaspäeval oli Lužkov Moskvas tagasi ja kinnitas, et ei kavatse vabatahtlikult ametist lahkuda. Eile järgnes presidendi ukaas. Timakova lisas, et Medvedev ei plaani kohtuda põlualuse endise linnapeaga. Lužkovi ringkonnast aga teatati, et eksmeer ei kavatse Moskvast kuhugi sõita, jätkab tööd pealinna hüvanguks ja loodab, et Medvedev talle millalgi oma otsust põhjendab.
Äsja 74aastaseks saanud Lužkov oli Moskva linnapea 18 aastat, meeri ajutiseks kohusetäitjaks nimetati Vladimir Resin.
Kremlile lähedase infoagentuuri Regnum Novosti peatoimetaja Modest Kolerov nimetas Lužkovi vallandamist poliitiliselt halvimaks, mida Lužkovi töö kohta saab öelda. ”See on poliitiline kohtuotsus tema munitsipaalsotsialismile ja oligarhlusele, linna demokraatia ja vana Moskva hävitamisele,” kommenteeris Kolerov.
Läks ülbeks kätte
Lužkov pani endale silmuse kaela hiljuti ametlikus ajalehes Rossiiskaja Gazeta ilmunud artikliga, milles kritiseeris Venemaa presidenti haruharva otsuse pärast alluda avalikkuse survele ja peatada kiirtee ehitus Moskva-Peterburi vahel (seal on probleemi tõstatanud rohelised, kuna maantee kulgeks läbi metsamassiivi). Lužkov väitis, et sellised kõhklused arenguprojektide läbisurumise suhtes õõnestavad usaldust valitsuse vastu. Ta nõudis Venemaa valitsusele autoriteedi tagasiandmist. Paljud nägid selles Lužkovi üleskutset Vladimir Putinile.
Lužkovi nüke Medvedevile oli suhteliselt tähtsusetu, kuid hävitav vastulöök riigi kontrollitavalt meedialt järgnes kohe.
Valitsusele kuuluv telekanal NTV näitas filmi ”Mütsi afäär” (viide Lužkovi sonile), milles esitati ebamugavaid küsimusi Moskva transpordi laguneva infrastruktuuri ja Lužkovi miljardärist abikaasa Jelena Baturina hingematva rikkuse kohta.
Ajaleht Moskovski Komsomolets avaldas väike- ja keskmise suurusega äride omanike avaliku kirja linnapea toetuseks. Lužkovi nimetati selles kirjatöös ”nüüdisaegse euroopaliku megapolise” ja ”mitte ainult Venemaa, vaid maailma kultuuripealinna” loojaks.
Komsomoletsil läks aga haprasti. Võimud saatsid lehe kallale maksuinspektorid.
Liiga kallis
New York Times küsitles korruptsiooni uuriva Indem Fondi presidenti Georgi Satarovit, kelle sõnutsi ei lasta Venemaal kedagi lahti, vaid ostetakse ära. Kuid Lužkov on selleks liiga kallis.
Poliitilist satiiri viljelev kirjanik Viktor Ðenderovitð, kes Moskva linnapead on aastaid kritiseerinud, ei loe Lužkovi kõrvaldamise põhjuseks korruptsiooni, vaid sattumist kahe klanni, Medvedevi ja Putini oma vahele.
65 protsenti moskvalasi peab Lužkovi korrumpeerunuks, ometi soovib enamik neist, et ta jääks oma kohale. Lužkovi võimuaastatega on tema abikaasast saanud Moskva ehitusäri kuninganna, kelle varandust hinnatakse kahele miljardile dollarile.
Ajakirjale Novoje Vremja antud intervjuus ütles Baturina, et kampaania tema mehe vastu on osa konfliktist 2012. aasta Venemaa presidendikandidaatide Medvedevi ja Putini vahel. Nimelt kardetakse, et Lužkov toetab hoopis Putinit, kes eksmeeri hiljutise sünnipäeva puhul ülevoolavalt kiitis, samal ajal kui Medvedev jättis õnnitlused üldse saatmata.
Tegelikkuses on väga raske rääkida Medvedevi-Putini konfliktist, sest mõlemad on keeldunud heitmast valgust oma plaanidele 2012. aastaks.
Raadio Vaba Euroopa/Vabadusraadio kodulehelt leidsin intervjuu Moskva esimese demokraatlikult valitud linnapea Gavriil Popoviga, kelle arvates 1989.-1991. aasta sündmusteta poleks Lužkov kunagi nii kõrgele tõusnud.
Ajakirjanik küsis Popovilt, kas too tegi õigesti, valides enda järeltulijaks Lužkovi. Vastus oli: ”Kõik on suhteline. Võrreldes Boriss Jeltsini järglasevalikuga, toimisin mina rohkem kui normaalselt ja väärikalt.”