Iron Maiden “The Final Frontier” Iron Maideni viieteistkümnes ja juttude põhjal viimane album “The Final Frontier” on ambitsioonikas plaat juba oma lugude pikkuselt, mis küündib hevirokkbändi kõigi aegade rekordi ehk 76 minutini. Selle eest saab kümme laulu, või oleks õigem öelda kümme ja pool, sest kaheosaline avalugu “Satellite 15/The Final Frontier” võiks vabalt eksisteerida nii koos kui eraldi.
“The Final Frontier” ei tulnud Iron Maidenile kergelt, uus stuudioalbum andis end oodata neli aastat. Ei ole selle mõistmine kerge kuulajatelegi.
Kulub mitu ringi, enne kui keerulised soolod ja kohati loogikavastase rütmiga tunduv meloodia omaks saavad, ja veelgi kauem, et iga muusikapala sõnalise sõnumini jõuda. Kuid uskudes bändi kitarristi Janick Gersi sõnu enne plaadi avalikkuse ette paiskamist, oligi nende eesmärk olla ekstreemne ja ootamatu.
Vaheldusrikkust “The Final Frontieril” kahtlemata jagub, sest kohe, kui kogenematul kuulajal tekib petlik arusaam, et heviroki rajumate palade vahele on sattunud mõni rahulikum viis, liigub muusika oma harjumuspärasele, Iron Maidenile omasele rajale.
“The Final Frontier” ei pruugi ehk olla see, mida Briti legendaarselt pundilt lõppakordina oodati, kuid maailm januneb endiselt nende muusika järele, kui uskuda 28 riigi muusikaedetabeleid, kus album tõusis pärast ilmumist esikohale.
Kirss tordil on viimane lugu, “While The Wild Wind Blows” – stiilne, jõuline, kindlasti üks Maideni hilisema perioodi õnnestunumaid.