Siret Mägi: Nädalavahetus ei algagi enam kolmapäevase Bravoga?

, Hansagümnaasiumi abiturient
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Siret Mägi.
Siret Mägi. Foto: PP

Nüüdseks peaks enamik teismelisi olema juba harjunud ärkama kell seitse hommikul, kas siis ema karjumise või telefoni äratuskella peale.

Mulle on see viimane aasta senistest raskeim, sest olles augusti algul täisealiseks saanud, ei suuda ma kuidagi harjuda, et nädalavahetus ei algagi enam kolmapäevase Bravoga ja et surfiklubi ees näeb sadade möllavate noorte asemel vaid vanapaarikest oma taksiperet jalutamas.

Mida siis teha, kuidas toime tulla? Jätta raskuste tõttu viimane aasta pooleli ja terve elu juhutöödest sõltuda? Ei, aitäh!

Minul aitavad vee peal püsida kooliga paralleelselt algavad huviringid – midagi, mis on juba võrreldav ühe korraliku beach party’ga. Juba üheteistkümnendat aastat astun möllavate emotsioonidega sisse Pärnu Kunstide majja, kus garderoobitädid on kui vanaemad oma lahkete tervituste ja õpetussõnadega.

Teekond viimasele korrusele, mida mööda võiksin lausa kinnisilmi käia, viib alati hubasesse teatristuudiosse, kus ootab muhelev Rein Laos koos teotahteliste noortega.

Nendega koos meie väiksel laval suudan end tõeliselt vabaks lasta, klatšida ja naerda.

See on koht, kus peita oma mina koos suruvate kohustustega ja näidelda nii, et reaalsus tundub olematu – jah, näidelda nii, nagu purjus olles seda teeme. Ma usun, et sama emotsiooni annab iga hingega võetav huviala.

Hobid toimivad kui tööpäevased pidustused, erinevus annab tunda aga järgneval kaheksatunnisel koolipäeval ja pidu selle kõige otsemas mõttes on õppepäeva surm.

Uskuge, selleks viimaseks meelelahutuseks on nädalavahetus igati mõistlikum ...

Et siis klubiüritustega kurssi ja tantsuplatsil näeme.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles