Mark Soosaar: Muinsuskaitseamet pole oma tööga hakkama saanud

Mark Soosaar.

FOTO: PP

Sotsiaaldemokraadid tervitavad muinsuskaitseseaduse muutmise seaduse eelnõu menetlemist riigikogus, sest peame väga oluliseks meie pärandkultuuri säilimist, edasiarendamist, elustamist. Aga see mitu aastat tehtud seadusemuudatuste pakett näitab veenvalt, et paradigma meie pärandi kaitses ei ole muutunud.

Ilmselt peab riigikogu ikkagi väga tõsiselt mõtlema põhiseadusliku aluse loomisele, et oleksid tagatud järgmised olulised momendid, mida me kahjuks sellest eelnõust ei leia.

Riigi osa on nõrk

Esiteks, riigi osa on väga ja väga nõrk meie pärandkultuuri kaitsmisel. Ma julgen öelda, et muinsuskaitseamet ei ole oma tööga hakkama saanud. Ei ole tööga hakkama saanud sellepärast, et spetsialiste on vähe, raha on vähe ja suhe elanikega halb.

Esimesena nimetaksin väga viletsat informatsiooni uute muinsuskaitsealade ja mälestiste kohta. See on ebaloomulik, et kui 6. veebruaril 2006 laiendas valitsus Pärnu vanalinna muinsuskaitseala kuni ranna rajoonini ja Pärnu linnas tekkis Eesti suurim linnaline muinsuskaitseala, olid märked selle kohta vastavates registrites veel aasta lõpus ehk novembris, kaheksa kuud hiljem, olematud. Tunnen kaasa nendele kinnisvaraomandajatele, kes on ostnud väga suuri kinnistuid muinsuskaitsealal, teadmata, et seal on piirangud ja kitsendused. See on ebanormaalne olukord.

Teiseks, mälestiste ja kaitsealade tähistamine on meil väga puudulik, kohati on seal nõukogudeaegsed märgid, kohati ei ole üldse märke. Kui on tähistatud heas korras Tihemetsa ehk Voltveti mõisahärrade loss, praegune kutsehariduskeskus, aga teisel pool teed on tähistamata teine ehitusmälestis, Eesti pikim kõrts ehk Voltveti kõrts, siis olgem ausad ja tähistagem ka see ja näidakem kõigile, mismoodi unikaalne kõrts kivihunnikuks variseb.

Ja veel. Sageli ei ole tagatud juurdepääs mälestistele. Pärnus on rahvusvaheliselt tunnustatud arhitekti Olev Siinmaa kaks mööblikomplekti. Esimene neist asub Pärnu linnale kuuluvas Vanas apteegis. Sinna on juurdepääs täielikult takistatud. See mööblikomplekt, Eesti ainukene stiilne 20. sajandi apteegimööbel, on hävimisohus.

Teinegi lugu. Heauskne ostja omandab Olev Siinmaa enda funktsionalistliku maja, kus on sees kaitsealune mööbel, aga teda ei ole sellest piisavalt informeeritud. Pealegi ta ei tea, kuidas kaitsealust mööblit peab hoidma, et ta peab seda avalikkuse soovil kõigile näitama. Siinmaa maja nüüdne omanik on oma majast kaitsealuse mööbli lihtsalt välja viinud.

Puudub rahva kaasamise protsess

Suhe muinsuskaitsetöötaja ja rahva vahel peab kardinaalselt muutuma ja see ei muutu muidu, kui me ei muuda seadusandlust. Mälestiste omanikud, valdajad, rahvas ei ole meil mälestiste hoidmisesse kaasatud. Kaitse alla võtmise protsessis ei ole omanikul üldse mingisugust sõnaõigust. Praeguse seadusandluse kohaselt otsustatakse see omaniku seljataga.

Muinsuskaitseala laiendamisel ja kehtestamisel puudub rahva kaasamise protsess. Kuidas siis kultuuriminister saab tahta, et rahvas hoiaks neid väärtusi, mis asuvad meie muinsuskaitsealadel?

Muinsuskaitsealadel asuvate kinnistute omanikele ja omandi valdajatele ei laiene võimalus ega õigus pöörduda riigi poole toetuse saamiseks, et nad võiksid nõuetekohaselt oma maju restaureerida, rekonstrueerida, renoveerida. Oleme sellest korduvalt rääkinud. Kultuuriminister Raivo Palmaru ajal andsime eelnõu menetlusse, kuid valitsus lükkas selle tagasi.

Oleme rääkinud maksusoodustustest nendele, kes hoolikalt säilitavad ja püüavad taastada üldrahvalikke väärtusi ehk mälestisi ja muinsuskaitsealadel asuvaid ansambleid. Me ei ole sellega mitte kuhugi suutnud liikuda.

Jõuame lõpuks marginaalsete asjade juurde, nagu on detektoritega põllul ringi käimine. Jumal tänatud, et Eesti Vabariigi seadused ei kehti Itaalia plaaþidel, kus näeb ööpimeduses inimesi detektoritega liikumas ja eurosid otsimas, aga nad korjavad üles pudelikorgid ja kõik muu rämpsu, ja seda tänu oma detektoritele.

Me ei saa suhtuda Eesti inimestesse nii, et kõik, kes liiguvad põldudel enne kündmist metalliotsijaga, et mitte puruks künda oma põllul võib-olla leiduvat rahapada, on ebaausad. Peame eeldama, et inimesed on ausad ja teatavad oma leiust ning riik motiveerib õnnelikke leidjaid tõsiseltvõetavalt.

Ma usun kultuuriministri sõnu, mida ta riigikogus korduvalt on öelnud: et meil on vaja paradigmaatilist muutust, on vaja luua põhiseaduslik alus Eesti kultuuripärandi euroopalikul tasandil kaitsmiseks.

Artikkel põhineb Mark Soosaare riigikogus peetud kõnel.

Tagasi üles