Kõikvõimalikud maksud ja eriti nende tõstmine on inimestele väga hell teema. Igasuguste uute maksude väljakäimine tekitab kõigepealt hirmu ja negatiivseid emotsioone. Võib-olla siit koorubki see kõige tähtsam probleem. Nimelt see, et noor inimene otsustab pärast kõrghariduse omandamist suure tõenäosusega just välismaa kasuks.
Anneli Rosin: Vägisi välismaale?
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Iseseisva elu alguses on noorele väga oluline, et ta leiaks endale töö ja saaks hakata oma elule vundamenti laduma, mis seisneb oma elamise hankimises, kõige eluks vajaliku muretsemises. Kõigil ei ole majanduslikult nii heal järjel vanemaid, kes suudaksid oma võsukestele neid hüvesid võimaldada. Sellisel juhul on kõrgharidusmaks takistuseks noore inimese elluastumisel, julgen seda isegi võrrelda laenuga, mida iga kuu tagasi maksma peab.
Mõtlema paneb veel see, et osa noori õpib küll riigieelarvelistel kohtadel, kuid on võtnud õppelaenugi, et kuidagi hakkama saada. Tagajärg on lihtne: tagasi tuleb maksta õppelaen ja kõrgharidusmaks.
Samuti jääb arusaamatuks, millise kraadi puhul kõrgharidusmaks kehtima hakkab, kas juba bakalaureuse puhul või alles magistri lõpetamisel. Vägisi kipub pähe mõte, et kõrgharidusmaks soodustab tasulist kõrgharidust. Seda selliselt, et tasulise kõrghariduse puhul maksad ainult õppemaksu õpitud aastate eest, kuid tasuta kõrghariduse puhul jäädki maksma. Või äkki hoopis selliselt, et tasuta kõrgharidust ei olegi olemas, maksad mõlemal juhul.
Ühesõnaga, noorele tundub atraktiivsem minna välismaale kui jääda Eestisse ja hakata hirmuga mõtlema, millise maksukoormuse alla ta kunagi satub.