Kommentaar: Ruõmaja konn ja kohaliku mõtted

Mark Soosaar. Foto: PP

Bioloog Peeter Ernits uuris 1980. aastatel ruõmaja konna asurkonda Manijal ning oli veendunud, et tegemist on kõre kõige tähtsama ja suurema elupaigaga Euroopas. Tollal laulis siin kevadööl üle 5000 isaslooma. Nüüd oleme olukorras, kus juba mitmel kevadel pole enam kõre laulu kuulda olnud.

Teadlased ja keskkonnaamet näevad hiigelvaeva ning see on igati kiiduväärt töö. Aga paraku ei sõltu liigiline mitmekesisus ühest või kahest tegurist. Neid on palju ja kõre puhul tasuks tõsiselt võtta kohalike inimeste teadmisi-kogemusi. Ei aita üksnes paljunemistiikide loomisest ega puhastamisest, kui pole tagatud selle pisikese ja armsa looma kogu eluring.

Manijal on võtmeküsimus kõre talvitumine. Tema ei poe mutta nagu teised konnad. Kõre vajab turvalist kuiva kohta maa all, kuhu koguneda sadade ja tuhandete kaupa. Manijale 1933. aastal kolinud kihnlased ehitasid saarele väga madala vundamendiga majad ning kõred kogunesid keldritesse.