Perseiidid pakuvad tasuta vaatemängu

Taavi Niittee
, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Langeval tähel pole tähtedega mingit seost. Tegelikult tekitab taevasse ilmuva juti meeletul kiirusel (perseiididel keskmiselt 59 km/s) Maa atmosfääri sisenenud kruusatera mõõtu osakene, mis siinsed gaasid hõõguma kuumutab.
Langeval tähel pole tähtedega mingit seost. Tegelikult tekitab taevasse ilmuva juti meeletul kiirusel (perseiididel keskmiselt 59 km/s) Maa atmosfääri sisenenud kruusatera mõõtu osakene, mis siinsed gaasid hõõguma kuumutab. Foto: Wikimedia Commons (Wikipedia)

Augusti keskpaik hakkab kätte jõudma ning pilgud tasub jälle selge taeva poole tõsta, kuna sinna heledaid jutte kündvad meteoorid on tagasi. Õigemini oleme meie neile taas kord läbi külma kosmose külla sõitnud.

Iga aasta 12. augustis tipnevat perseiidide nimelist meteoorivoolu ehk tähesadu võib jälgida kuni kaks nädalat enne ja pärast selle kõrghetke. Kõige parem vaatlusaeg on siiski 11.–14. augusti vahele jäävad ööd, kui meie planeet triivib läbi kuni tuhande aasta vanuse kosmilise tolmupilve tihedamatest osadest.

Nagu enamike teistegi meteoorivoolude puhul, on ka perseiidide puhul tegemist päikesesüsteemi sisenenud komeedi küljest lahtipudenud tolmurajaga, mis Maa teele ette jäädes tähesajuna tuntud nähtuse esile kutsub. Perseiidide pilv kuulub komeedile nimega Swift-Tuttle, mis iga 133 aasta tagant Päikesele läheneb ning seeläbi osakese oma massist hajuvasse vööndisse kaotab.

Lühidalt öeldes on langev täht pisikene kivikene ehk meteoor, mis suurel kiirusel Maa atmosfääriga kohtudes gaasi enda ümber kuumusest hõõguma ajab. Astronoom Jaak Jaaniste sõnul on enamik nähtavaist meteooridest läbimõõduga millimeetri ringis ja massiga paar milligrammi – ehk siis umbes sama suur kui kruusatera. «Hulk väiksemaid osakesi jääb paljale silmale märkamatuks, aga esineb ka suuremaid, mõne sentimeetrise läbimõõduga osakesi, mis tekitavad silmatorkavalt heledamaid meteoore.»

Mis teeb aga perseiidide saju teiste omasugustega võrreldes teistsuguseks, on osakeste suur kiirus. «Nende emakomeet Swift-Tuttle tiirleb Maaga võrreldes vastassuunas. Selle tulemusel on nende kiirus atmosfääri sisenemisel tavalisest suurem: keskmiselt 59 km/s.» Suurem kiirus tähendab rohkem kuumust ja muljetavaldavamat jutti, mis perseiididel on sinakasvalge, aga näiteks detsembri keskpaigas näha olevatel geminiididel kollakas.

Kuigi langevat tähte nähes võiks arvata, et meteoor lendab Maa poole otsekui püssist tulistatud kuul, käib asi pigem teistpidi. Kuna Maa liigub ümber päikese kiirusel 30 kilomeetrit sekundis, tuleneb meteoori lõppkiirus kahe kiiruse liitmisel. Võrdluseks võiks tuua kahe üksteise suunas tulistatud kuuli kohtumise. Ainult, et kosmiliste «kuulide» kiirustele ei saa vastu ükski püss maailmas.

Kuna Maa ja perseiidide pilv kohtuvad iga aasta samas kohas, näeme me tähesadu vaadeldes, et langevad tähed tuleksid meie poole justkui ühest suunast ehk radiandist. See suund on enam-vähem seal, kus paistab Perseuse tähtkuju – sellest ka tähesaju mõnevõrra naljakas nimetus eesti keeles.

Tartu observatooriumi külastuskeskuse nõunik Mare Ruusalepa sõnul ei erine tänavused perseiidid eelnevatest õieti millegipoolest. «Kuna igal aastal «korjab» Maa oma atmosfääri ja põletab mingi koguse komeedi ainet, siis igal aastal jääb see aine hulk vähemaks ja ka vaatepilt on nigelam.» Meteooride sagedus võib tema sõnul siiski olla kuni 200 sähvatuseni tunnis, millest kaks-kolm on võrreldavad suuremate tähtedega.

Parim vaatlusaeg saab Jaaniste sõnul olema 12.–13. augusti öösel kella 24 ja kahe paiku. «Kuna meteoorid lähenevad Perseuse tähtkuju suunast, on mõttekas sellest eemale vaadata. Kui meteoor tuleb otse meie poole, ei näe me pikka jälge, vaid ainult hetkelist sähvatust,» ütles Jaaniste, kelle sõnul on parimaks vaatlussuund 35 kraadi ida poole, horisondist 30–40 kraadi kõrgemale.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles