Viimasel ajal on kulla hind tõusnud rekordkõrgustele ja seda on hakatud võrdlema kinnisvara hinna mulliga, kuid niiviisi rääkida on asjatundmatu ja võhiklik. Kinnisvaramulli ja kulla hinna hetkeseisu samastamine on kui võrrelda õhupalli lennukiga. Mõlemad lendavad ja maanduvad uuesti maa peal, kuid üks kõlbab kontinentide vahelisteks lendudeks (ehk majandus- ja finantskriisi üleelamiseks), teine mitte.
Mullide tekkimisest
Ükskõik milline finantsiline vara, olgu selleks kinnisvara Jaapanis, aktsiad Saudi Araabias või tulbid Hollandis, on alati mullistunud etapiti.
Esimeses etapis siseneb nii-öelda tark raha. Ta tuleb vaikselt, sellest ei kirjutata lehtedes ega teatata, et on tehtud suurepärane investeering. Kui Nokia müüs oma televiisorite valmistamise üksuse ja kujundas ennast ümber tehnoloogiafirmaks, ei ilmunud ühtegi aktsiaostu soovitust.
Ükski majandusajaleht ei kirjutanud ega soovitanud osta Bulgaaria erastamisväärtpabereid, kui need maksid ühe viiendiku nominaalist, enne NASDAQi suurt tõusu oli ainuke mantra USAs Dow Jones.
Kui esimene etapp saab läbi, hakkavad turule sisenema suured institutsioonid ja fondid. Nad võtavad positsioonid sisse ja kuulutavad siis maailmale, et võib-olla on see hea investeering, kuid sellel ajal ei ole veel investorite massid teadlikud tõenäolisest kiiresti teenimise võimalusest.
Põhiosa investoritest on ikka kinni endistes (langevates) investeeringutes ehk aktsiates ja võlakirjades.
Teise etapi lõpus hakkavad hinnad kiiresti tõusma ja teadlikkus laieneb hüppeliselt, esialgu küll ainult teemaga kokkupuutuvate inimeste ehk investorite hulgas.
Minnakse kolmandasse etappi ja tavainvestorite mõttemaailmas käib klikk, nad mõistavad hinnatõusu põhjusi ja hakkavad panustama tõusvale turule. See etapp võib venida päris pikaks, kuid on vajalik eeldus neljandaks etapiks: info liikumine massidesse ehk bussijuhtide ja turvameesteni.
Neljandas etapis teavad kõik, et hind ei saa langeda. Tõepoolest, hind kahe- või kolmekordistub hästi lühikese ajaga. Järjest rohkem on rongile hüppajaid ja investorite hulk saavutab maksimumi vahetult enne kraavi sõitmist. See on olukord, kus kukutakse kuristikku, aga kui maapinda varjutavad pilved, tekib huvitav illusioon: kukkuja arvab, et ta hoopis lendab.
Praegu on kuld teise faasi alguses. Vaikselt enam siseneda ei saa, kuid fondide ostudest on asi väga kaugel. Jim Rogersi tehtud küsitluse alusel pole 76 protsendil finantsvarade juhtijatest ühtegi kullaga seotud vara. Teine küsitlus, mis tehti tavaliste investorite seas, näitas, et 95 protsenti polnud iial kuulnud, mis asi on Krugerrand, rääkimata selle omamisest või ostuplaanist. Krugerrand on maailmas kõige levinum üheuntsine investeerimise kuldmünt.
Kolmandasse faasi sisenemisest, rääkimata neljandast oleme väga kaugel. Kulla hinna mulli faasi saab igaüks ise testida. Tuleb teha küsitlus oma tuttavate hulgas: kui palju on neid, kes on ostnud kulda? Ja võrrelda tulemust inimeste arvuga, kes on võtnud kinnisvara ostuks laenu. Kui esimene arv hakkab lähenema teisele, on põhjust rääkida mullist.
Nüüdseks on kulla hind kerkinud 11 aastat, aga kui vaadata ajalugu, on kulla hinna tõusu tsüklid pikaajalised, keskmiselt 15-20 aastat. Viimane tõus kestis 1968-1982. Käesoleva tsükli lõppu on oodata 2020. aasta paiku. See muidugi ei tähenda, et kulla hind ei võiks langeda 20-30 protsenti ja mõnel aastal samaks jääda, kuid mullid lõhkevad ja tavaliselt jääb järele viis kuni 15 protsenti alghinnast.
Näiteks USA Dow Jones kukkus Suure Depressiooni ajal 89 protsenti oma tipust ja Jaapanis Tokyo kesklinnas langes maa hind kõige paremas asukohas pärast mulli avanemist tipphinnaga võrreldes ühe protsendini. Kulla hinna mulli puhul võiks oodata kulla hinna kukkumist 90 protsenti ehk 130 dollarini untsist, aga sellist mõttekäiku on mul praegu maailma rahaturgudel toimuva kvantitatiivse lõdvenemise puhul lausa piinlik siia kirja panna.
Kui hind tõuseks lühikese ajaga kümme korda, oleks olukord hoopis teine. Ja siin jõuan ma mullidega kaasneva järgmise aspektini. Mullide graafikuid iseloomustab järsk väljavenitatud tõus, millele järgneb niisama kiire langus. Tegemist oleks justkui kummipaelaga, mis tõmbub tagasi vanasse asendisse. Vaadates graafikuid, nõuaks praegu sellise mustri nägemine picassolikku fantaasialendu.
Makromajanduslikud tegurid
Kulla ülesanne on olla maailmamajanduse palaviku näitaja. Aga palavik järjest tõuseb, riikide võlakoormad on saavutanud enneolematud mõõtmed, rahapakkumine kõikvõimalike abimeetmetena jätkub ja esimesed märgid saabuvast “kõigile ootamatust” hüperinflatsioonist on õhus.
Tõenäoliselt on järgmine finantsmaailma vapustus riikide, sealhulgas USA võimetus oma võlgu maksta. Järele jääb kaks teed: kas riikidel kuulutada end pankrotis olevaks või kustutada oma võlg rahaväärtuse langemise ehk lõputu rahatrükkimise abiga. Läbi ajaloo on alati valitud viimasena mainitud variant.
Praegune olukord on ajaloos eriline. Kui seni oli hüperinflatsioonilisse keerisesse läinud riikidel (Venemaal, Zimbabwes, Mehhikos või Türgis) olnud päästeparv mustal turul kaubeldava dollari näol, siis praegu seda enam pole. Siinkohal astub taas mängu kuld. Teiste sõnadega: kulla hinna jätkuv tõus on eelkõige makromajanduslik protsess, mitte spekulantide soov ega turgude juhuslik fluktuatsioon.
Kahjuks on keerisesse sisenemas kogu arenenud läänemaailm, sest kõik on läinud kaasa hullusega, et võlgu elamine on normaalne: kui raha pole, saab seda alati laenata ja vanu võlgu maksta uusi võttes. Pikaajaliselt on selline mõtteviis hävitav.
Kokkuvõttes võib öelda, et praegu toimuv on USA dollaril ja laenamisel põhineva maailmamajandusmudeli lõppemine. Kahjuks seda veel ei tunnistata, aga selle protsessi indikaator on kuld ja selle hinna jätkuv tõus.