8. oktoobri hommikul astusid Sütevaka humanitaargümnaasiumi treppidest üles esimese klassi õpilased. Kuigi Sütevakas algklasse pole, saavad õpetajad ühel korral aastas selle rolli enda kanda. Tegu on nimelt õpetajate päevaga, mida mujal maailmas tähistatakse UNESCO poolt 16 aastat tagasi kindlaks määratud 5. oktoobril, meil aga traditsiooniliselt sama nädala reedel.
Prima’d ehk kaheteistkümnenda klassi õpilased olid oma kodutöö teinud korralikult: tunnid toimusid nende koostatud tunniplaani alusel, kus õpilased said endale vabalt valitud õpetaja rolli. Prima’d andsid tunde kõigile, sealjuures õpetajatele, kes koolis esimest klassi kehastasid.
Abituriendid võtsid peale õpetajarollide üle kooli juhtkonna ruumid. Täitmist vajasid ju direktori, koolisekretäri, õppealajuhataja, huvijuhi ja meditsiiniõe rollgi. Ära ei jäänud koristajate ja populaarse töömehe roll, mis igal aastal millegipärast tüdrukutele kuulub. Kõige tipuks olid muidugi iga-aastased koolinunnad, kes teadupärast Sütevaka õppehoones kummitavad.
Tänavu õpetati esimesele klassile grafitikunsti, et vahetunnis kooli kõrval kangi all suitsul käies midagi seintele jätta osataks. Ammendati tarkusi uuema aja eesti filosoofide, nagu Nõia-Ints, ütlustest ja arutati, millest Tõehetke-Lilit Sütevaka avalikul loengul rääkida võiks. Tantsutunnis tehti kõigepealt selgeks klassikalised “Macarena” ja “Las Ketchup”, millele järgnes kiirkursus, kuidas klubis reivides laineid lüüa. Tähtsamateks elementideks osutusid õunakorjamis- ja pesupesemisliigutused.
Viimasest tunnist võis esimesel klassil tõenäoliselt kõige enam kasu olla, sest pärast kolmandat tundi võis värskelt omandatud liigutusi praktikas rakendada. Üles astus õpetajate bänd, kes pärast vaheaastat taas publikut hullutama asus. Enne kontserti jagas direktorit kehastanud õpilane noomitus- ning kiituskirju neid väljateeninud õpilastele.
Õpside bändi megastaaride kõrval astus üles libaõpside bänd, kes esitas viis lugu, näiteks Maarja ning Ivo “Kaelakee hääle”, Koit Toome “Nädalalõpu” ja Justin Bieberi “Baby”.
Tagantjärele võib öelda, et päev läks korda, sest keegi ju rumalamaks ei jäänud, aknaid sisse ei visanud ja igavusse ei surnud. Samuti said päeva korraldanud prima õpilased kiita õpetajatelt, kelle sõnul oli tegu ühe toredama korraldusega sellel sajandil.
Minu jaoks jääb see päev õpilasena siin majas paraku viimaseks, kuid mine tea, mis elu tulevikus tuua võib, ehk olen ise kunagi Sütevaka humanitaargümnaasiumi esimese klassi õpilane. Selleks ju see päev loodud ongi – austamaks õpetajaid ja loomaks neile järelkasvu.