Rein Minka: Ei tohi unustada ühte lihtsat asja, et inflatsioon ehk hindade tõus oleks ka ilma eurota paratamatu.

, reporter
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Foto: PP

Eesti Panga asepresident Rein Minka hindab ettevalmistused 1. jaanuaril 2011 eurole üleminekuks plaanipäraseks ja usub, et märkimisväärseid tehnilisi tõrkeid uue valuuta kasutuselevõtuga ei kaasne.

Inimestel tasub uue aasta esimesel päeval varuda kannatust, sest süsteemide ümberhäälestamine võib mõnel pool, näiteks pangaautomaatide töös, lühiajalisi seisakuid tekitada.

Minka lükkab ümber arvamuse, nagu devalveeruks pärast eurotsooniga ühinemist Eesti Panga senine roll.

Kas eurole ülemineku ettevalmistused on kulgenud plaanipäraselt?

Kõik on läinud plaanipäraselt ega ole põhjust nuriseda millegi üle. Kuna sellega tegelevad väga hoolsad inimesed, pole suuri probleeme ette tulnud.

Kuidas hindate inimeste teadlikkust uue valuuta tuleku suhtes?

Mina pole avaliku suhtluse spetsialist ega sotsioloog, et oskaks öelda, kui suur või väike teadlikkus on. Mu abikaasa ütles ilusti, et digitelevisioonile üle minnes alustati teavitamist kaks aastat ette ja kui analoog lõpuks ära võeti, leidus ikka inimesi, kes polnud kuulnudki, et midagi sellist juhtub. Euroga on ilmselt samamoodi.

See on vist paratamatus.

Tõenäoliselt. Sellepärast teavitusüritused jätkuvad ja neid tehakse eri formaadis ja eri sihtrühmadele.

Mida ütleksite selgituseks inimesele, kes siiani hästi ei mõista, miks meil eurot ikkagi vaja on?

Euro on stabiilsem raha kui kroon ainuüksi oma massiivsuse ja suuruse tõttu ning sellepärast, et suured Euroopa riigid on euro taga. Lihtne näide on, et kui Soros (George Soros, USA valuutaspekulant, toim) kõigutas omal ajal Inglise naela kurssi, mis on suhteliselt suur vääring, siis eurot Soros ei jaksa kõigutada.

Kindel on see, et kulud on senisest väiksemad ja inimesed, pangad ning kõik, kes tahavad kaubelda või reisida, saavad seda odavamalt teha. Hinnad on läbipaistvamad kui praegu, saame end kõrvutada suure hulga inimeste, teenuste ja toodetega, mille hindu näeme laiemalt. Saab osta kaupa täiesti endale arusaadavates hindades kas Saksamaalt, Küproselt või Slovakkiast. Kui meie kaupmehed pole võimelised hinnaga võistlema, siis nemad kaotavad.

Hindade teema on euro tulekuga seoses vaat et kõige põletavam. Kumba gruppi teie kuulute: kas usute hinnatõusu või pigem ei?

Osa hindu tõuseb, enamik ei tõuse. Kallinevad igapäevaasjad, nagu kohvipoes kohv ja õllesaalis õlu. See on fakt, statistika ainult ei kajasta kõike. Aga kui räägime millestki, mida nimetatakse inflatsiooniks ja mõõdetakse tarbijahinnaindeksiga, siis seal see kaup, mis kallineb, olulist rolli ei mängi. See on tõde. Mingid suured asjad võivad minna odavamaks ja väikesed tarbeasjad kallimaks.

Ei tohi unustada ühte lihtsat asja: inflatsioon ehk hindade tõus oleks ka ilma eurota paratamatu.

Selleni tahtsingi jõuda, et kuivõrd on üldse võimalik mõõta konkreetselt eurost tingitud hinnatõusu? Tegureid on palju.

Raske on mõõta. Eurole on eri riigid omistanud erinevat hinnatõusu, aga see kõigub 0,1 protsendist 0,3ni. Ma ei arva, et Eesti on selles suhtes väga erandlik.

Kaubandus-tööstuskoja vedamisel on meil ausa hinnastamise lepe. Kas sellel on kandev tähtsus või on tegemist hea tahte märgiga?

See on hea tahte märk, millel on kontroll taga. Need, kes vabatahtlikult liituvad leppega, annavad end kontrolli küüsi karistada. Juhul kui tuvastatakse, et euro pärast on hinda tõstetud ja muud argumenti pole või need ei pea, on teda õigus karistada.

See on sanktsiooni pool. Teisest küljest aitab lepe ikkagi eristada sikke lammastest.

Hinnatõusu vältimises võiks avalik sektor olla erasektorile eeskujuks. Võtame Pärnu näite, kus hiljuti otsustati tõsta ühistranspordi üksikpileti hinda 15 kroonilt 15.70ni, kuid et seda ei seostataks euro tulekuga, toimub hinnatõus 31. detsembril, mitte 1. jaanuaril. Hinnatõusu põhjendus on, et bussijuhil on ühe euro eest mugavam pileteid müüa kui sentidega jahmerdada. Kas see ei tundu rahva lollitamisena?

Kui ainuke põhjendus on, et me ei tee seda euro pärast ja sellepärast tõstame 31. detsembril, siis see on kehv põhjendus. Ma kujutan ette, et Pärnu linnavalitsusel on mingid muud argumendid ka. See seletus, et bussijuhil on mugavam, ei ole vettpidav. Põhjendus saab olla üksnes majanduslik: mingisugused paratamatud kulud on suuremad kui varem, kas siis kütus või maksud või mis iganes, kuid mitte mugavus.

Eesti Panga teine asepresident Märten Ross on öelnud, et oleme märganud kasumimarginaalide tõusu mõningates valdkondades. Ma ei ütle, et konkreetselt Pärnu bussides, aga kaubanduses on leitud, et nüüd on õige aeg marginaalide kaudu oma kasumit tõsta.

Euro tuleb järsult, mingit üleminekuperioodi pole.

Kontoraha läheb eurole üle järsult ja sularaha kahenädalase üleminekuperioodiga. Seal peaks vahet tegema.

Raha, mis on pangaarvel, muutub kohe 1. jaanuarist eurodeks. Selle kõrval on sularahal kaks nädalat paralleelkäive. Nii on kergem koguda vana raha.

Kas sellisele süsteemile olnuks alternatiive, andmaks inimestele rohkem aega?

See on omaaegne pikk formaat, välja töötatud esimeste euro kasutusele võtnud riikide poolt. 1999 loodi euro kõigepealt kontorahana ja 2002. aastal võeti kasutusele sularaha. Eri riigid otsustasid, kui pikk on periood, mil nad koguvad kokku vana vääringu.

Formaat, mida me kasutame, on varasemate kogemuste ja otsuste põhjal valitud. Ütleks nii, et seda soovitavad tungivalt nii Euroopa Komisjon kui Euroopa Keskpank ehk loominguvabadus on etteantud raamides.

Tavainimesele ei tohiks eurole üleminek mingeid lisakulutusi kaasa tuua, kuid ettevõtete puhul jäävad kulud nende enda kanda.

See on Euroopa Nõukogu soovitus, mis ütleb, et kulud kaetakse seal, kus nad tekivad. Miks ta on soovitus, mitte nõue? Ma olen nii aru saanud, et kui keegi soovib kellegi teise kulusid kanda, ei saa seda keelata.

Kas ei varitse oht, et see mõjub ettevõtluskeskkonnale halvasti, sest väikeettevõtetele võib tegu olla arvestatava väljaminekuga?

Kui väikeettevõtetest rääkida, on mul keeruline öelda, aga suurte ettevõtete nagu pankade puhul vabastab euro neid väga olulisest kohustusliku reservi määrast. Me räägime vähemalt 20 miljardist kroonist. Kohustuslik reserv on siis võimalik vastavalt eeskirjale teenima panna tootlikumalt kui seni.

Väikeettevõtete puhul ma mõistan, et seal on mängumaa teenida euro kasutuselevõtu pealt väiksem, aga nagu enne ütlesin, jäävad ära lisakulud. Kui väike- või keskmine ettevõtja tahab importida või eksportida eurodes, jäävad konverteerimiskulud ära.

Kas võib olla kindel, et kõik eurole ülemineku süsteemid toimivad ja kui inimene läheb 1. jaanuaril raha võtma, ulatataksegi talle masinast eurod?

Ma loodan, et ükski mees ei ole seal masinas ega ulata raha, kuigi ma ei saa välistada, et nii on tehtud. Mul on tunne, et varem ongi teistes riikides nii olnud, et keegi ulatab raha automaadist.

Masinates esineb ikka tõrkeid. Meie eesmärk on, et need oleksid võimalikult lühiaegsed. Automaadid tuleb mingil ajal ümber häälestada ja sellal need ei tööta. Olen aru saanud, et tavakodanikule peaks see kulgema mugavalt.

Tõrgeteta töö peaks olema iga kommertspanga huvi, tegu on ju nende klientidega.

Ja mitte vaid kommertspankade, automaate kasutavad parkimiskorraldajad, tanklad, kes iganes. Mingil ajal teenust ei saa, aga me räägime lühiajalisest seadmete häälestamisest.

Rahaautomaate püütakse täita nii, et ühes piirkonnas enamik masinatest töötab ja väiksem osa ei tööta. Ma ei saa täpselt nimetada, milline masin millal rivist väljas on, sest see on veidi tundlik informatsioon.

On juttu olnud, et väikseim masina väljastatav kupüür on kümneeurone. Nüüd tundub, et pangad annavad klientide survele järele ja automaadid hakkavad andma viieeuroseidki.

Ainuke, mis viieeuroseid ei luba, kuid ei ütle, et ta kindlasti ei tee, on Swedbank. Nad ütlevad, et panevad sinna, kus seda võimalikuks ja õigeks peavad, aga ei võta kohustust, et ilmtingimata kõigis automaatides on 1. jaanuaril viiesed sees. Aga SEB, Nordea ja Sampo on viieeuroseid lubanud.

See on rahva peale surutud samm, sest iseenesest on tegu mugavusteenusega.

Kas mujal eurotsoonis on piir pigem kümme eurot?

Pankade hirm ja ettevaatlikkus tuleb muude riikide kogemusest, nad pole seda ise välja mõelnud.

Seletage, milliseks kujuneb Eesti Panga roll pärast eurotsooniga liitumist?

Ega palju muutu. Kroonide asemel on laos eurod ja Andres Lipstok osaleb presidendina Euroopa Keskpanga nõukogu intressiotsustes, aga ka kõigis teistes otsustes. Eesti Panga fookus keskendub euroalale, mitte niivõrd Eestile. Selles mõttes meil mingisuguseid töid otseselt ära ei jää, piiratud ressursi tõttu ilmselt oleme sunnitud mingeid eestikeskseid teemasid pealiskaudsemalt käsitlema.

Ehk Eesti Pank ei jää pelgalt meenemüntide vermijaks ega majandusprognooside keskuseks.

Meil tuleb sõna- ja otsustusõigust juurde. See tähendab, et peame senisest rohkem töötama.


CV

* Sündinud 1961. aastal Tartus.
* 1984. aastal lõpetanud Tartu riikliku ülikooli majandusteaduskonna majandusküberneetika eriala.
* 1984-1986 Tallinna linna RSN TK plaanikomisjoni insener.
* 1986-1989 Tallinna linna RSN TK arenduskeskuse insener-programmeerija.
* 1989-1991 Eesti Vabariigi riigikantselei arenduskeskuse juhtiv programmeerija.
* 1991-1992 AS Noraxi mänedžer.
* 1992 Tradex GmbH tarkvara toetusosakonna juht.
* 1992-1995 Eesti Panga andmetöötluse rakendusprojektide töögrupi peaspetsialist.
* 1995-2000 Eesti Panga infotehnoloogia osakonna juhataja.
* 1997. aastast Eesti Panga juhatuse liige.
* 2000. aastast Eesti Panga asepresident.
* Huvialad: küberneetika ja filosoofia.
* Abielus, kahe poja isa.
 

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles