Vardo Rumessen soovis, et oleksime eelkõige eestlased

Vardo Rumessenit iseloomustas suur pühendumus. Neeme Järvi küsinud kord temalt: “Mida sa, Vardo, siis teed, kui puhkad?” Rumessen mõelnud veidi ja vastanud, et eks ma siis kuula muusikat või mängi midagi klaveril. Järvi raputanud pead ja küsinud uuesti: “Ma tahan teada, mida sa siis teed, kui muusikast puhkad?” Rumessen jäänud vastuse võlgu.

FOTO: Ants Liigus

Pianist Vardo Rumessen oli muusikateadlane ja poliitikuna tegev okupatsiooniaastail. Ja vahetult seotud Eesti iseseisvusega.

11. augustil 2002 kinkis Vardo mulle oma raamatu “Rumessen en face” pühendusega “Kõik muinasloolik on eluks vajalik. Kobav ja poolik on täiuseks vajalik. Saab paljudest otsingutest kord ehk tõsine leid ...”.

Seda Urmas Oti ja Vardo Rumesseni raamatut-intervjuud sirvides peatub sõrm leheküljel, kus Vardo ütleb: “Ma ei usu, et keegi meist sureb lõplikult. Inimese hing on igavene, me lõpetame ainult oma maise eksisteerimise. Mind on see maailm kogu aeg väga võlunud, just see teispoolsuse suhe, mida ma olen vahel kuidagi väga kummalisel viisil lausa tunnetanud – sõnulseletamatul viisil ...

    Tagasi üles