Riiklik elatisabi jäi emale kättesaamatusse kaugusesse

Urmas Hännile
, toimetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kirjutise tarvis lavastatud fotol on muretu ema. Reaalne elu võib aga tuua üksinda lapsi kasvatavale naisele aina muresid, eriti kui ta seaduste peensusi ei tea.
Kirjutise tarvis lavastatud fotol on muretu ema. Reaalne elu võib aga tuua üksinda lapsi kasvatavale naisele aina muresid, eriti kui ta seaduste peensusi ei tea. Foto: Ants Liigus

Riigilt elatisabi taotlenud, kuid vale asjaajamise tõttu toetusest ilma jäänud kahe lapse ema on nördinud, et riik võtab küll vastu häid seadusi, ent ei vaevu inimestele selgitama, kuidas seadusetähte korrektselt laste õiguste kaitseks kasutada.

„Keegi tark on öelnud, et riigi asi on välja töötada seadusi, eeldades, et kohalik omavalitsus nämmutab need rahvale lahti ja aitab neid rahvani viia. Aga omavalitsusel puuduvad selleks vahendid, nii see suluseis on tekkinud,” hindas sotsiaaltöötajana küllalt tihti seaduste, nende tõlgendamise ja rakendamisega kokku puutunud kurtja oma mitmekuist tühja läinud kohtusaagat.

Üks paber puudu

Rääkijale, kes artiklis soovis esineda Ene nime all, algas jutuks tulev lugu tänavu 27. juulil, kui ta viis Pärnu maakohtusse hagiavalduse selle kohta, et taotleb oma kahele lapsele elatisabi: kehtiva elatisabi seaduse järgi on tal selleks täielik õigus.

„Ma ei oleks kohtusse läinud, aga kuna oli näha, et lahus elavalt isalt ei ole midagi loota, olin sunnitud seda teed minema,” meenutas Ene.

Paraku, nagu hiljem selgus, pidanuks naine peale avalduse esitamise taotlema kohtult hagi tagamise abinõu rakendamise määrust.

„Olin teadlik riiklikust elatisabist, kuid ei olnud täpselt kursis, et võimalus seda hiljem sotsiaalkindlustusametist taotleda algab just sellest toimingust. Oleks inimlik, kui kohtusekretär oleks juhtinud tähelepanu sellele, et peale hagiavalduse oleks mõistlik taotleda kohtult makseettepaneku määrust,” laiutas Ene takkajärele targana käsi. „Kui hiljem uurisin, miks ei öeldud, lausuti, et sekretäri ülesanne pole informatsiooni jagada ning mul oleks olnud tark enne hagiavalduse esitamist konsulteerida juristiga.”

Ene sõnutsi poleks ta ju elatisabi taotlenud, kui oleks nii jõukas, et suudaks endale advokaadi palgata.

Pikk ootamine

Et kohtumajas oli juulis puhkuste aeg, polnud lootagi Ene hagi menetlemist kohe. Aga kui septembrikski ei kostnud hagi menetlemise kohta kippu ega kõppu, palus Ene kohtuvõime oma hagi kiiresti menetlusse võtta: kooliaeg oli käes ja elatisabi kulunuks lastele hädasti ära.

Septembri alguses kinnitaski kohtusekretär, et Ene hagi, tegemist ikkagi lastega, on tõstetud menetlemist ootavate hagide etteotsa ning probleemi lahendamise hetk näis Ene hinnangul olevat lähedal.

Sellest optimismist kannustatuna helistas naine 5. oktoobril sotsiaalkindlustusameti infotelefonil ja uuris, et kui tema hagi on kohtus menetleda, kuidas ta peab siis käituma: kas ta võib tulla riikliku elatisabi taotlemise avaldusega kohale kohe või on targem siiski ära oodata kohtuotsus.

„Esialgu konkreetset vastust ei saanud, vaid mulle hakati elatisabi seadust ette lugema,” tuletas Ene olnut meelde. „Loomulikult ei suuda ma kõneluse nüansse taastada, aga minuni jõudis see, et tule siis, kui sul on kohtuotsus käes.”

Kas kuulis Ene valesti või kuidas lugu täpselt oli, on tagantjärele võimatu tuvastada. Küll tekitas paraja segaduse see, kui Ene kohtust oktoobri keskel saadud positiivse otsusega kohe Pärnu pensioniametisse tõttas: elatisabi taotluse üle peeti aru lausa juhatajaga.

Parem käsi ei tea, mis vasak teeb

Nõupidamine lõppes sellega, et Enele deklareeriti: tal pole elatisrahale mingit õigust, kuna ta magas avalduse esitamise õige aja maha. Pensioniametist soovitati nüüd kohtutäiturite poole pöörduda.

See, et Ene talitas infotelefonist kuuldud juhtnööride järgi, polnud argument.

„Pole ju vahet, kas ma pöördun ameti kohalikku büroosse või helistan 16106, süsteem on sama, riiklik sotsiaalkindlustusamet,” oli Ene hämmingus.

Kuigi talle on antud nõu hagi tagasi võtta ja uus esitada, ei pea Ene sellisest nipitamisest. Tema väitel on oluline, et saatusekaaslased samale rehale ei astuks ja teaksid, kuidas riikliku elatisabi taotlemise protsess kulgeb.

Liiati tekitas pensioniameti töötajate peata talitamine Enes kahtluse, et ehkki riigi pakutu on võimalus lastele, keda isa ei toeta, kasutatakse riiklikku elatisabi info puudumise tõttu kas üldse mitte või väga vähe.

„Muidugi võib öelda, et oma rumalus, aga ometi on hulk õppinud inimesi, kes saavadki palka selle eest, et nad suunavad ja nõustavad selles vallas võhikuid,” resümeeris Ene oma jutu.

Enet jäi vaevama muugi. Kas meie seadusandlus aitab inimesi, kui pole institutsiooni, mis vaevuks seadusi lahti seletama: vähesed kohtus õiguse nõudjad on juristi haridusega, veel vähem on neil rahaga priisata. Kas elatisabi seadus ongi mõeldud vaid neile, kel laste kõhu kõrvalt jätkub raha ka advokaadile?


Elatisabi

Elatisabi seadus hakkas kehtima 2008. aastast. Kahe aasta ja kümne kuuga on elatisabi määratud ja makstud 1055 vanemale: 2008. aastal 158, 2009. aastal 486 ja 2010. aastal 411 vanemale.

Elatisabi kohta saab selgitust internetis sotsiaalkindlustusameti kodulehelt, samast leiab elatisabi taotlemise blanketi.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles