Keeleteadusele pühendatud elu

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Eestlastest lugejale on üks tuntumaid Fanny de Siversi esseekogumik "Mateeriasse kogutud palve", mis ilmus Loomingu Raamatukogus 1992. aastal.

FOTO: Repro

”Arvan, et meie ühiskond saaks teistsuguse näo, kui meil oleks rohkem julgust sündmustest osa võtta.”

Nii kirjutab 26. oktoobril 90aastaseks saanud Pärnus sündinud keeleteadlane, esseist ja tõlkija Fanny de Sivers. Pärnu Eliisabeti koguduse hingekirja on ta kantud ristimisega 12. detsembril 1920. aastal, tollal oli tema nimi Fanny Isak. Vanematena on märgitud miilitsamees Johann ja ema Reet Isak (end Org) – ”mõlem. ev.-luth”.

Fanny Isak õppis Pärnu tütarlaste gümnaasiumis, lõpetas selle 1938. aastal ning jätkas õpinguid Tartu ülikooli filosoofiateaduskonnas romaani keelte ja kunstiajaloo alal. 1941. aastal ta abiellus (Vello Salo andmeil fiktiivselt), sai perenime von Sivers ja läks Saksamaale, õppides edasi esmalt Breslau (praeguse Wrocùawi) ülikoolis ning sooritades viimaks ladina, prantsuse ja hispaania keele riigieksami Würzburgi ülikoolis. Õpingud ja teadustöö jätkusid Pariisis ning Lundis.

Alates 1949. aastast elab Fanny de (prantsuse vaste saksa von-ile) Sivers Pariisis, on oma pika elu jooksul pidanud eri ameteid (tantsija, ajakirjanik, tehniline tõlk, teadur), peaasjalikult aga pühendunud keeleteaduslikule uurimistööle ja esseistikale, samuti tõlkimisele.

Eestlastele on de Siversi tuntumad teosed 1992. aastal Loomingu Raamatukogus ilmunud ”Mateeriasse kootud palve”, 1993. aastal avaldatud kogumik ”Surra, kui oled veel noor” ning käesoleval aastal ilmunud ”Jumala loomaaed – tuttav tundmatu maailm”. Ta on tõlkinud näiteks Pascali ”Mõtted”, samuti Johannese ja Markuse evangeeliumi (ladinakeelse neo-Vulgata põhjal).

Ristitud luterlasena, on Fanny de Siversist saanud katoliiklane. Siinkirjutaja nõustub pigem paater Vello Saloga, kelle sõnutsi Fanny on ”üpris vaga katoliiklane”, kui Jüri Talvetiga, kes väidab, et ta pole ”kuigi vaga katoliiklane”. Pigem on de Sivers katoliiklane selle sõna tõelises mõttes: ta püüab haarata ja avada kristlikku usku kogu selle avaruses, mitte end kitsalt piiritledes ja konfessionaalselt teistest eristades.

Sellekohase tunnistusena võin meenutada oma koguduse noorte vaimustust Fanny de Siversi loengutest 1997. aastal Pariisis katoliku kiriku noortepäevadel, samuti tema rohkeid kirjutisi EELK ajalehes Eesti Kirik.

Mine tea, mis oleks olnud siis, kui polnuks Eesti okupeerimist Nõukogude Liidu poolt ega Teist maailmasõda. Võib-olla oleks maailm vaesem ülimalt hea sulejooksu ning terava mõtlemisega katoliiklase võrra. Võib-olla aga Pärnu Eliisabeti kogudus rikkam ühe vaga kirikulise poolest. Tahan siinkohal – olles ka sünnilt pärnakas – tänada Fanny de Siversit tema suure elutöö eest ning soovida talle rohket Jumala õnnistust.

”Elu on igal juhul hädaohtlik. Ka Eesti on uuesti hädaohus. Aga see ei tohiks meid üleliia ehmatada. Peame meeles, et Soodoma päästmiseks oleks piisanud ainult kümnest ”õigest inimesest”. See teadmine peaks meile kõigile andma jõudu, julgust ja optimismi. Ja ideesid tuleviku kujundamiseks” (F. de Sivers ,“Paastuaja kirjad”, 2001).

* Muide, siin-seal kasutatav nimekuju de Sievers on küll ütlemata peen, ent tegemist on pelgalt 1992. aastal ilmunud ”Mateeriasse kootud palve” kaanel oleva trükiveaga.
 

Tagasi üles