Rikkuse ja rikkaks saamise kultuurist

jaga E-post prindi artikkel saada vihje loe ja lisa kommentaare

Fanny de Sivers eestluse ideed otsimas.

FOTO: Internet

Pärnus sündinud esseisti Fanny de Siversi 90. sünnipäevaks.

Eesti elanikud jagunevad rikkusejuttu kuulates suuresti kaheks. Ühed vihastavad selle jutu peale ja teised saavad küll aru, et meid varsti tabav rikkus (näiteks saada Euroopa viie rikkama riigi hulka) on ilmselt suur liialdus, kuid nagu muinasjuttude puhul ikka leiavad, et kuigi vale, aga vaata kui ilus unistus ...

Kindlasti leidub neidki, kes teemasse süvenemata kiruvad kohe kriitikuid, et miks ei tohi vabal maal meie poliitikud kenasti unistada. Unistada vabal maal tohib ja kindlasti on seda vaja teha, aga vahel tasuks mõtete täpsustamiseks lugeda mõnda riiulisse jäänud raamatut, et süvendada oma mõttelendu.

Rikkus kui muinasjutt ja reaalsus

Rikkusest ja rikkuse saavutamise teedest on kirjutatud tuhandeid raamatuid ja kõigil on voli valida neist endale enim sobiv. Kuigi maailma majanduse ajalugu tunneb väga palju vaeste edulugusid, on rohkelt näiteid karmist statistikast, et miljonäride lastel on väljavaated edu saavutada märksa suuremad kui neil, kes tahavad saada esimese põlve rikasteks.

Soovin väita, et rikkaks saamine, aga eriti rikkana püsimine on samuti kultuuriline fenomen.

Võtnud hiljuti raamaturiiulilt uuesti lugemiseks Stefan Zweigi (1881-1942) autobiograafia ”Eilne maailm. Eurooplase mälestused” (ilmus esmalt 1944, eesti keeles Jaan Krossi tõlkes 1988), sattusin lehekülgedele, mida rikkuse üle mõtisklejatega jagada tahaksin.

Eesti kultuuris on äri ikka juutlusega seotud ja seda kindlasti mitte paha pärast. Eks ütle me mõnegi kaasmaalasest ärimehe kohta, et ta on valge juut. Kui rääkida rikkaks saamise teemal tõsiselt, tasuks Euroopa juutide lugu kindlasti põhjalikumalt uurida, samal ajal veidi mõelda ka Fanny de Siversile, kes eestluse ideed otsides on öelnud, et me (eestlased) võiksime maailmale olla uus juudirahvas, kui suudaksime rahvana rikkuse asemel just vaimsuse suunas jõudsalt liikuda.

Rikkusest Stefan Zweigi lugedes

Vaimselt suureks saamisest püüdis meile rääkida ka Jakob Hurt (1839-1907). Kuna teadaolevalt pole Hurt ega de Sivers saanud uhkustada suure materiaalse varandusega, siis vähemalt Stefan Zweig, kelle isa oli väga rikas tekstiilitööstur Viinis ja ema pärines jõukast kaupmeeste suguvõsast, oli vaimsetele püüdlustele pühendudes alati rikkam kui paljud need, keda varakateks pragmaatilisteks majandusinimesteks nimetame. Paistab, et meie kirjandusklassikule Jaan Krossile (1920-2007) raamatu tõlkijana läksid Zweigi mõtted väga korda.

Zweigi sõnum eurooplastele enne siitilmast lahkumist aastal 1942 oli huvitaval kombel seotud tähelepanu juhtimisega küllalt levinud valearusaamale juudi kultuurist.

Zweig selgitas, et ”üldiselt arvatakse, et juudi tõeline ja tüüpiline elusiht on rikkus. Miski pole aga valem kui see. Rikkus tähendab talle (juudile) vaheastet, vahendit pärissihile, kuid ei üldsegi sisimat sihti.” Seetõttu tasub meilgi oma riigi sihte seades mõelda: mis tuleb Eestis rikkuse järel?

Kunagistel kommunismi- ja praegustel rikkusejutlustajatel on huvitaval kombel mõndagi ühist, sest mõlemad oskavad vähe öelda tänapäeva kohta, samuti kutsuvad nad üles tähtajata enesepiiramisele, mis millalgi kauges tulevikus peaks edu tooma. Loomulikult ei räägi need sõnameistrid sellest, mis tuleb kunagi saavutatava rikkuse järel. Zweig, toetudes juudi kultuurile, kõneleb muust. Tema meelest on juudi iha, ta immanentne paleus pääs vaimsesse sfääri, kõrgemasse kultuurikihti.

Juba idapoolses, ortodoksses juutluses, kus niihästi rassi nõrkused kui eelised joonistuvad välja intensiivsemalt kui mujal, ilmneb plastiliselt vaimsuspürgimuse eelistus puhtmateriaalsega võrreldes.

Vagamees, piiblitundja maksab koguduses tuhat korda enam kui rikas, varakaimgi annab oma tütre meelsamini puruvaesele vaimuinimesele kui kaupmehele naiseks. See vaimsuse-eelistus läbib juutidel kõiki seisusi: kehvim rändkaupleja, kes tarib oma pampe läbi sopa ja saju, püüab ränkade ohvrite hinnaga vähemalt ühegi poja ülikooli saata (tuletame meelde Tammsaare ”Tões ja õiguses” Indreku ristsete stseenis öeldud ristiisa unistust).

Fanny de Sivers on oma avalikes esinemistes sageli üles kutsunud kaasa mõtlema eestlaste kui võimaliku juudirahva üle. Ilmselt on ta püüdnud delikaatsel kombel märku anda, et oma sihtide seadmise üle võiks Eesti rahvas veidi rohkem juurelda.

Rahvaarvult endiselt väiksena oleks meil tarvis senisest enam pingutada siiski juba Hurda viidatud vaimsuse poole või vähemalt mitte jätta seda rahva kestmise seisukohalt kallist, kuid eksistentsiaalset vaimsust kuni rikkuse saabumiseni unarusse.

Nõrga vaimsusega rahvas ei suuda midagi saavutada muudel aladelgi. Vaimuharimine on aga raske töö, mis vajab pingutust, ent ka kogukonna suurt toetust.

Tagasi üles