Läinud reedel Pärivere klubis maakogul kirjutati maakonna volinike ja omavalitsusjuhtide heakskiidul alla “Pärnumaa arengustrateegiale 2030+”, millesse kirjapandust juhinduda Pärnumaa arendamisel järgmised paarkümmend aastat.
Maakogu kiitis heaks Pärnumaa arengukava
2. november 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Arengustrateegia koostati Pärnu maavalitsuse ja Pärnumaa omavalitsuste initsiatiivil, tööd koordineeris Pärnumaa ettevõtlus- ja arenduskeskus, nõustas OÜ Geomedia ja kaasa aitas juhtgrupp, kus oli esindajaid eri elualadelt ja valdkondadest.
Kokku osales strateegiat puudutavail üritustel 800 inimest.
Maavanem Andres Metsoja lausus, et maakogu pole küll Eesti riigis seadustatud organ, kuid see on hea võimalus üheskoos oma mõtteid avaldada ja elu seada.
Algul aastani 2020 kavandatud Pärnumaa arengustrateegiale lisati kümme aastat seetõttu, et esmalt lähtuti kümme aastat ette vaatavast Euroopa strateegiast, kuid siis asus Eesti riik koostama oma strateegiat aastani 2030.
Pärnumaad painab tööjõu madal haridustase
Oma tulevikku seades analüüsisid pärnumaalased oma kodumaakonnas lähema kolme aasta suundumusi ja kriisistsenaariumi majanduskriisi oludes ning mõtlesid läbi neli võimalikku Pärnumaa arengu visiooni, millest kahe rõõmsama poole tuleks paarikümnel lähiaastal püüelda.
Põhieesmärk on Pärnumaa konkurentsivõime tõstmine, võrreldes ülejäänud Eesti suuremate keskustega.
“Vaeste patuste alev” (jääme maha), “Meil aiaäärne tänavas” (hoog raugeb), “Balti kett” (jõuaks järele) ja “Läänemere pärl” (pingutame esirinnas) on Pärnumaa arengustrateegia neli stsenaariumi, mille järgi Pärnumaa areng võib kulgeda.
Kogu maakonna arengu võti on kõrget lisandväärtust loov teadmismahukas majandustegevus ja targad töökohad, sest nõnda suureneb elanike sissetulek ja rahulolu, maksutulude kasv võimaldab pakkuda senisest kõrgemal tasemel avalikke teenuseid.
Maakondlikul ja kohalikul tasandil on võtmesõnadeks “koostöö” ja “võrgustumine”. Üldine suund peaks olema kohalike ressursside maksimaalne väärindamine kohapeal.
Tänapäeva Pärnumaad iseloomustab võib-olla üllatav fakt, et siinsete elanike hulgas on oluliselt vähem kõrgharidusega inimesi kui Eestis keskmiselt: Pärnumaal 15,7 ja Eestis 25,7 protsenti.
Sinikraede osa tööhõives on Pärnumaal 63 protsenti ehk märksa rohkem kui Eestis keskmiselt. Samuti on Pärnumaa elanike enesetäiendamise aktiivsus oluliselt madalam (kolm kuni 11 protsenti) kui riigis keskmiselt (14-27 protsenti). Seega ei toeta tööjõu haridustase teadmismahukale majandusstruktuurile liikumist.
Vagunist veduriks
Pärnu abilinnapea Romek Kosenkranius ärgitas otsustajaid mõtlema, mida teha Pärnu kui veduri tugevdamisel Eesti kolmandaks kasvukeskuseks.
“Alustaks retooriliselt: mis vahet on vagunil ja veduril? Näiliselt nagu vahet ei olegi, kuid vedur veab kogu veeremit ja peab tegema suurema osa tööst, veduril peab olema mingi ressurss ja kütus,” lausus Kosenkranius.
Samal ajal on abilinnapea sõnutsi tunda Pärnu väsimust. Tartu, Viljandi ja Haapsalu näivad astuvat meist pikemate sammudega, rääkimata Tallinnast, mis on magnet.
Ohusignaaliks võib nimetada seda, et Pärnu linn on üleriigilises omavalitsuste võimekuse indeksi tabelis langenud esikümnest 13ndaks, sest linn pole selgelt osanud oma rahaga ümber käia ja vähenenud on elanike heaolu.
Pärnus on valdavad madalapalgalised töökohad ja suur osa on kahaneval tootmissektoril, mistõttu linn sai kriisis valusalt pihta. Abilinnapea tõdes, et liiga suur osa pärnakatest elab vaesuse piiril.
“Ma ei taha väita, et Pärnu on valinud vale tee, kui arendab kuurorti, kuid vale on panustada vaid sellele. Pärnu areng on haavatav, kolme kuu hooaeg ei võistle Musta või Vahemere kuurortidega,” nentis Kosenkranius.
Pärnul on oht ääremaastuda, järelikult peab siia tekitama atraktiivse palgaga töökohti. Neid aga ei loo omavalitsus, vaid ettevõtjad. Riik ja omavalitsus saavad ainult kujundada soodsa investeerimiskeskkonna.
Pärnusse tulevad pigem ettevõtted, kes vajavad liinitöölisi. Kui ettevõtja ei leia siit kriitilist massi insenertehnilise haridusega inimesi, loobub ta siia investeerimast ja valib Pärnu asemel Tartu või Tallinna.
Seega vajab lahendust tööjõu probleem ja üle tuleb vaadata koolitussüsteem ja õppimisväljavaated, püüdes piirkonnas mitmekesistada ja luua või lähemale tuua tehnilise hariduse omandamise võimalused.
“Pärnus on juba rakendunud stsenaarium “Meil aiaäärne tänavas”, kuid peaksime püüdlema “Balti keti” poole või sihtima veel paremat,” märkis Kosenkranius. Heaks alguseks nimetas ta Pärnu ja selle lähiümbruse valdade alustatud valglinnastumise teemaplaneeringut, sellest sündivaid kokkuleppeid ja koostööd ühise eesmärgi nimel.
Merle Adams, arvaja saalist (Rohelise Jõemaa koostöökogu tegevjuht):
“Kindlasti on suur töö ära tehtud, eriti just alusandmete kogumisel, aga minu ette päris hästi ei joonistu see pilt aastal 2030. Õhku jääb arengueeldus luua Pärnusse kõrgekvaliteedilisi töökohti ja tööstust kandvat teaduspotentsiaali suurendades.
Kui praegu tegeleb Pärnumaa kutsehariduskeskus kutseharidusega ja täiesti puudub kõrghariduse suund, kui ei ole neid õppejõude, küllaldast praktikabaasi ja potentsiaali ja baasandmetest nähtus, et õpilaste arv tulevikus pigem väheneb, siis minu arvates vajaks see teema rohkem läbirääkimist ja läbimõtlemist.
Kui eeldused ei pea vett ega rakendu, võib see muuta terve strateegia rakendamise võimatuks. Ehk kui eeldus on vale, siis tulevik ei jõua pärale.
Kõik see, mis puudutab turismi, on väga hästi läbi arutatud, ka turismiettevõtjad on agarad oma arvamust avaldama ja turismiklastri loomine on samas suunas usinasti inimesi mõtlema aktiviseerinud. See tundub olema tugevam pool.
Samal ajal toetab Tartu ülikooli Pärnu kolledþ seda suunda, kus valmistatakse ette just turismivaldkonnale ja spaaturismile orienteeritud inimesi. Aga samavõrd hästi tuleks läbi mõelda praegu siiski nõrgalt tulevikust nähtav kõrgharidusega töötajatega tööstussuund.”