Pärnu matusemaja laguneb veel vähemalt kolm aastat

Täna, hingedepäeval, tööd alustava matusebüroo Hingemaa Haapsalu maanteel asuvas köetavas leinasaalis on ruumi ligikaudu poolesajale inimesele. Foto: Urmas Luik

Pärnu räämas matusemaja on pannud nii mõnegi matuselise nurisema, ometi pole lähiaastatel loota hoone kordategemist.

„Kui ärasaatmine toimub sellises lagunevas, hallis ja kasimata majas, siis inimestele jääb tunne, et ei nemad, veel enam kadunu olegi rohkemat väärt,” tõdes matusetalitaja Taivo Luik. „Kui midagi ei klapi, küsitakse ikka minu käest, sest mina olen matuse visiitkaart, mind võetakse kui matuse korraldajat.”

Näitab suhtumist

Luik on seda meelt, et käest lastud matusemaja, mille pärast tema põhjendamatult etteheiteid kuuleb, on hoopis kõnekam, kui üks kukkunud krohvilatakate ja määrdunud klaasidega hoone olla võiks.

Matusemaja nagu kalmistu on osa kultuuriruumist ja kui see esmapilgul vähe oluline, ent süüvimisel äärmiselt tähtis tahk ühe rahva elus näitab hoolimatust, on see kurb.

„Surmast ei pääse meist keegi, aga kui sellel kurval ajal lähedastele meelde jäävad pisiasjad moodustavad positiivse tervikpildi, on omastel seda valusat päeva kergem üle elada,” väitis Luik.

Seis aina halveneb

Luige kinnitusel oleks ootuspärane, et linn kui matusemaja omanik teeks hoone rentnikule OÜ Vinukile mingeidki ettekirjutusi, sest aasta-aastalt hullemaks minev olukord ei tohi matusemajas lõputult kesta.

„21. sajand on infosajand, humanitaarid ütlevad, et kui üldse tahame ellu jääda, peab see sajand saama humanitaarkultuuri sajandiks. Kas tõesti peab inimesega jumalagajätt toimuma sellises nõukogudeaegses ruumis, kusjuures siis oli see korras,” märkis Luik. „See on siiski tavandikoht, asub Metsakalmistu kõrval. Kõik niisugused paigad peaksid olema ilusad, mitte valusalt silma riivama.”

Remondikohustus puudub

Paraku ei ole Luige idealistlikul mõttel antud täituda, sest nagu tõdes Pärnu linnavalitsuse majandusosakonna linnavara peaspetsialist Karin Pärmann, pole linnal õigust Vinukile midagi ette kirjutada. Veel vähem aastast 1998 matusemaja 4695.57 krooni eest kuus rentivat firmat millekski kohustada.

„Vinuk on matusemajas puhtal kujul üürilepingu alusel ja temal lasub kohustus hoida sellises seisus, et maja funktsioneerib,” nentis peaspetsialist. „Aga kapitaalremonti või rekonstrueerimist me temalt nõuda ei saa ja seda ei ole lepinguski ette nähtud.”

Ometi ei saa öelda, et linn vaataks matusemaja lagunemist ükskõikselt pealt. Sama hoonega seoses on korraldatud lausa kolm konkurssi.

Tühja läinud lootus

„Vinuk tegi kas 2004. või 2005. aastal taotluse saada enda nimele hoonestusõigus, aga otsustuskorras seda keelduti andmast ja kohe konkurssi välja ei kuulutatud,” meenutas Pärmann. „Kui 2008 hoonestusõiguse konkursiga alustasime, olid meie ootused suured. Esiteks see, et ala ehitatakse seal detailplaneeringu kohaselt välja, peale selle saame hoonestusõiguse tasu.”

Ootus ootuseks jäigi. Nii ei jäänud linnavalitsusel muud üle, kui järgmise konkursi tingimusi ehk nagu linnavara peaspetsialist väljendus, nii hoonestusõiguse tasu kui ehituskohustuse suhtes latti allapoole lasta. Tagajärgi polnud sellelgi sammul.

„Algul oli nõue, et peab kindlasti tegema krematooriumi, aga kas ta on Pärnus nii oluline? Pealegi maksis ahi tollal väidetavalt kümme miljonit krooni,” rääkis Pärmann. „Lõpuks saime aru, et krematoorium ei ole nii tähtis, peaasi et teenus oleks linnarahvale kättesaadav, seda ta tänu Tallinnale ja Tartule ka oli. Meile oli oluline, et siinne matusemaja oleks korda saanud.”

Uudistajaid leidus

Seda, et huvi matusemaja vastu võimalikel investoritel täiesti puudunuks, siiski öelda ei saa: uudistajaid oli üksjagu.

„Mitu eraisikut käis hoonet vaatamas, olime valmis, et lähme volikokku otsustuskorras hoonestusõigust seadma, aga minu arvates kohutas kõiki neid hoone seis ja see, et ta nõuab niivõrd suuri investeeringuid. Pealegi on sotsiaalobjekti ehitamiseks laenu saada ilmselt väga keeruline ja otsitaksegi lihtsamaid lahendusi,” tõdes linnavara peaspetsialist.

“Lihtsamate lahenduste” all pidas Pärmann silmas mullu detsembris Sillutise tänaval tegevust alustanud matusebüroo Viimne Tee kabelit, kus on surnute hoidmiseks külmkamber, pesuruum ja tavanditalituseks mõeldud saal, ja täna, hingedepäeval Haapsalu maanteel tööd alustavat matusebürood Hingemaa.

„Mõni aasta tagasi tekkis väike hirm, millal inimesed hakkavad küsima, kus nad matuseteenistuse korraldavad, aga huvitaval kombel ei olegi seda olukorda tekkinud: elu on ise lahendused välja pakkunud,” ütles linnavalitsuse ametnik. „Probleemi leevendavad kabelid ja kirikud, samuti on majanduslik olukord tinginud, et matustel aetakse läbi hoopis tagasihoidlikumalt. Väga palju on urnimatuseid, kus ärasaatmistseremoonia on kas Tallinna või Tartu krematooriumis.”

Raha pole ega tule

Tulles tagasi matusemaja juurde, väitis Pärmannn, et ehkki kõnealune teema närib valusalt nii tema kui ülejäänud otsustajate hinge, midagi lohutavat tal matusemaja tuleviku kohta lubada pole. „Linn ei ole kindlasti praeguses situatsioonis võimeline sinna panustama,” märkis Pärmann. „Kui vaadata, kas anda koolile, lasteaiale, teedele või matusemaja rekonstrueerimiseks, siis ilmne eelistus on teistel sotsiaalvaldkondadel.”

Nukker olukord kestab veel hulga aega, sest lähiaastate rahaeraldiste plaan on linnal tehtud. „Aastani 2014 on piir peal, selle ajani ühtegi investeeringut ei saa,” kinnitas linnaametnik.

Samal ajal hellitab linnavalitsus lootust, et keegi ilmutab matusemaja vastu huvi ja riskib asja ette võtta. Liiati annab kõnealusele kinnistule detailplaneeringu järgi välja ehitada mahuka kompleksi.

Kui aga rikast printsi ei tule, on Pärmanni sõnade kohaselt tarvis hea seista eelkõige selle eest, et matusemaja püsiks seisundis, mis võimaldaks seal talitusi. „Oluline on, et Pärnu linnas oleks, kus matusetalitust korraldada,” tõdes ta. „On see Viimse Tee baasil või Haapsalu maanteel või teeb keegi matusemaja korda, siis see on ainult teretulnud, sest kokku matusemaja ei kuku, küll on seal ebamugav talvisel perioodil matust teha.”

Uue maja hind 20 miljonit

Tumedates toonides näeb matusemaja tulevikku ka hoonet praegu linnalt rentiva OÜ Vinuki juhataja Endo Vetik. Tal pole usku, et keegi võtaks julguse nii nii ehituslikult kui moraalselt vananenud rajatis uueks ehitada: olemasolevat kõbima hakata ei ole Vetiku väitel mõistlik ettevõtmine.

„Mina võin ta lahti hoida, aga linna majas kapitaalremonti teha raha mul pole. Ja remontida pole mõtetki: seal on üheksameetrised laed, seda ruumi soojaks saada on absurd,“ arutles Vinuki juhataja. „Katus, krohvimine, uued uksed ja elektrijuhtmed – ühesõnaga, täismäng läheb maksma 2,5–3 miljonit krooni. Ja siiski oleme maja ainult puhtaks saanud. Inimesed ei tule sinna ikka, sest nad ei taha talvel külmetada.“

Selleks aga, et ehitada vana asemele uus, peab ehitajal olema tagataskust tõmmata vähemalt 20 miljonit krooni teadmisega, et matusemajaks realiseerunud raha teenib end heal juhul tasa mitmekümne aastaga, ärimeest tegutsema virgutavast kasumist aga saavad ehk Pärnu matusemaja puhul osa tema lapselapsed. Kui saavad.

Matused on suur äri

Vetik märkis, et nii valus, kui see mõnele kuulata-mõista pole, on matmine suur äri. Meist läände ja põhja jäävates riikides väga suur äri.

Kui Ameerika Ühendriikides maksab hauamatus Vetiku väitel keskmiselt 7500 dollarit (ligemale 83 000 krooni), siis Eestis keskmise kuupalga ehk umbes 12 000 krooni. Paraku määrab just see Pärnu matusemaja trööstitu oleviku ja tuleviku: siinne matusebisnis pole rentaabel.

Matuste aritmeetika

Inimesigi on vähe. Pärnu elanike arv on ligikaudu 40 000 inimest. „Paari nädala eest oli tänavu maakonnas surnuid 1035, üldse on neid Pärnumaal statistika järgi aastas 1100-1200,“ mainis Vetik. „See osa, mis jääb linna, on 800 kandis.“

Vetik nentis, et seegi hulk jaguneb eri matusebüroode, kirikute, kabelite, tavandisaalide vahel. Harvad pole juhud, kui kogu ärasaatmistseremoonia toimub lahtise haua juures.

„Võrdluseks ütlen, et varasematel aastatel toimus matusemajas aastal 400-450 leinatlitust, Tallinna krematooriumis on praegu keskmiselt kaheksa matust päevas,” märkis Vinuki juhataja.

Seega, kohalik tavanditeenus võimaldab selle pakkujail ära elada, kuid nii suureks investeeringuks, nagu nõuab matusemaja koos ümbruse korrastamise ja kanalisatsiooni-, gaasi- ja elektritorustike rajamisega, jääb sellest väheks.

Korra, 2004. aastal Vinuk küll üritas. Büroo algatatud hoonestusõiguse käigus sai kogu matusemaja territoorium mõõdetud ja kaardistatud, laenuandja pank oli silmapiiril. Paraku takerdus kõik seadusandluse rägastikku, sest tegu oli riigile kuuluva sotsiaalmaaga.

„2008. aastaks olid olud juba muutunud, planeeritava hoone hind oli tõusnud kordades ja pangaametnikud nentisid, et nad saavad aru konkreetse hoone ja selles pakutava teenuse vajalikkusest, aga äriprojektis laenu tagasimaksmiseks vajaminevad eeltingimused (teenuste arv ja hinnatase, elanike madal elatustase, investeeringu pikk tasuvusaeg) muudavad laenu tagasimaksmise küsitavaks,” rääkis Vetik.

Hinnad nagu läänes

Matusemaja üle arutledes leidis Vinuki juhataja, et siinsete matuste hinnad peavad paratamatult tõusma: vaid sel juhul jääb matusebüroodel tegevuskulude katmise kõrval raha investeerimiseks. „Oleks hinnad samad, kui nad on läänes, poleks probleemi,” väitis Vetik. „Keegi ei nurise, et telekad ja autod on meil samas hinnas nagu Saksas, Rootsis või Hollandis.”

Matusebüroo Viimne Tee juhataja Maie Rohumägi kolleegi seisukohta ei jaga. Tema väitel pole jutt sellest, et matusebüroo ei tule praeguste hindadega teenust müües ots otsaga kokku, rääkimata investeerimisest, millegagi põhjendatud. „Tegelikult on õige majandamisega võimalik hoida äriasjad balansis ja ka investeeringuid teha,” kinnitas Rohumägi.

Küll polnud Viimse Tee juhatajal kahtlust selles, et süü matusemaja lagunemises lasub eelkõige linnavalitsusel, mis peab selle häbipleki Pärnu palgelt pühkima.

Austus lahkunute vastu

„Millal me hakkame lähedasi austama, et neil oleks tõesti vääriline ärasaatmine?” esitas Rohumägi retoorilise küsimuse. „Meie lähedased ei vääri sellisest majast ärasaatmist. Jääb vaid lootus, et ükskord jõuab päev, mil linnaisade mõttemaailm muutub ja linna rahakott on nii paks, et sealt on võtta summasid tänapäevase matusemaja tarvis.”

Vinuki juhataja Vetik leidis matusemaja homsest kõneldes asjakohase tõmmata paralleele matusemaja ning Pärnus viimastel aastatel tehtu vahel. Toonitades, et kui me oma rahaga hakkama ei saa, tuleb taas hõigata Brüsseli poole.

„Et tegemist on siiski linnale kuuluva hoonega, tuleks linnal alustada juba lähiajal projekti koostamist, et 2015. aastal saaks raha taotleda Euroopa Liidu vastavatest fondidest,” ütles Vetik. „Oleme tänu eurorahale saanud korda Rannapargi, Vallikääru ja -kraavi, linna veemajanduse. Kas me tõesti ei saa siis matusemajaga hakkama?”


Endo Vetik, OÜ Vinuki juhataja

„Oleks hinnad samad, kui nad on läänes, poleks probleemi. Keegi ei nurise, et telekad ja autod on meil samas hinnas nagu Saksas, Rootsis või Hollandis.”


Maie Rohumägi, matusebüroo Viimne Tee juhataja

„Tegelikult on õige majandamisega võimalik hoida äriasjad balansis ja ka investeeringuid teha.”