Kommentaar: Igaüks raiub oma! Peale …

Toomas Alatalu
, politoloog
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Fotograafiahuviline Dmitri Medvedev pildijahil ”põlisel Vene maa-alal” Kunashiri saarel.
Fotograafiahuviline Dmitri Medvedev pildijahil ”põlisel Vene maa-alal” Kunashiri saarel. Foto: Reuters

Esmaspäeval sai teoks mõnda aega teada olnu: Venemaa president maandus Kunashiri saarel, kohtus kohalike elanikega, maitses kalamarja ja oli 3,5 tunni pärast läinud. Siis oli teiste kord etendus anda. Venemaa suursaadik Tokyos kutsuti kiirkorras sealse välisministri ette protesti kuulama ja Venemaa välisminister Sergei Lavrov oli ise varmas Moskvas pressikonverentsi andma. Ajavahe lubas nautida kõiki kolme etendust.

Asjade seisu vaagides vajas Kremli hiljutine uuendus – 2. septembri kui Teise maailmasõja, täpsemalt Jaapani-vastase sõja lõpu esmatähistamine (Vladivostokis ja mujal sealkandis korraldati sõjaväeparaad) toestamist. Nii saigi suure sõja viimane kaotaja uue avaliku litaka. Kreml tegi seda, mida ta pole varem teinud. Hästi ajastatult, sest 19. oktoobril 1956 kirjutasid Nikolai Bulganin ja Ichiro Hatoyama Moskvas alla deklaratsioonile, milles NSVL lubas pärast rahulepingu sõlmimist Jaapaniga (siiani tegemata!) kaaluda kahe Lõuna-Kuriili saare ”üleandmist” Jaapanile. Just nimelt “üle-“, mitte “tagasiandmist”. Ehk nagu kingitus Moskva vaatevinklist.

Jaapanlased on selle peale viidanud, et pidasid neli aastat kinni mittekallaletungi paktist, ehkki võinuksid Hitlerit toetada elik: oleme midagi ära teeninud! Jaapan on olnud kärme mainima, et algusest peale peeti silmas nelja saart ehk kogu Lõuna-Kuriile. Fakt on seegi, et paaril korral oli õhus lubatu teokssaamine, ent alati on Moskva teinud kannapöörde.

Nüüd avati nagu uus lehekülg, sest Lavrovi kinnitusel käis Dmitri Medvedev Venemaa territooriumil. Seda tuleks võtta nii, et vaidlus on läbi. Ent jaapanlased viitasid kohe dokumentidele, miks mitte küsida: kust siis tuli vahepealne mõte midagi kellelegi üle anda? Aga sellest (seda kinnitavad ajalooraamatud), et Shimoda lepingu alusel kuulusid Lõuna-Kuriilid 1855-1945 Jaapanile ja läksid siis NLile kui klassikaline sõjasaak.

Nüüd tuleb oodata Aasia ja Vaikse ookeani maade majanduskoostöö organisatsiooni tippkohtumist Yokohamas novembri keskel, et mõista Tokyo vastust Kremlile. Eeldatavasti on seal kohal Vladimir Putin.

Ent ega’s venelased end ainult Kaug-Idas kehtesta. 28. oktoobril esitas Venemaa suursaadik Eestis oma volikirjad president Toomas Hendrik Ilvesele. Seda üle kuu pärast kohalejõudmist. Venimine ei torkaks silma, kui varem poleks mõne muu suurriigi suursaadik andnud oma volikirju üle vaat et lennuväljalt tulles. Juri Merzljakovi intervjuust tõstis Eesti ajakirjandus esile kahte mõtet: Venemaa kodanike viisavaba reisimine Euroopa Liitu lahenevat peagi ja loodetavasti tuleval aastal ka Eesti-Vene piirilepingu probleem.

Kenad lubadused, kui ELi kaks tippjuhti poleks kümme päeva varem Medvedevile rääkinud teistsugust juttu (kirjutasin sellest nädal tagasi). Tegu on samasuguse teineteisest möödarääkimisega, nagu seda teevad jaapanlased ja venelased. Diplomaatia on säärane: kokkuleppe puudumine väljendub tihti selles, et pooled raiuvad oma ja potentsiaalne auditoorium peab ise otsustama, kellel on õigus.

Eesti-Venemaa piirilepingu suhtes sai suursaadik Merzljakov maha napi fraasiga: ”Eesti parlamendis toimunu …” Nagu teada, oli kurikuulsa allkirja ärakutsumise ettekääne riigikogus ratifitseerimisseadusele lisatud preambul. Mida aasta edasi, seda sagedamini kõlavad hääled, nagu oleksid teatud erakonnad teinud otsustaval hetkel isetegevust.

Asjaosalisena kinnitan järjekordselt, et riigikogu seisukoha lisamine leidis toetust nii 16. novembril 1996 erakondade ümarlaual kui 17. veebruaril 2005 samasugusel üritusel. Ainult jah, viimasena mainitust informeeris oma lugejaid järgmisel päeval vaid SL Õhtuleht, Postimees ja Eesti Päevaleht aga mitte. Samal ajal kasutavad välissaatkonnad oma valitsuste teavitamiseks kahte viimati nimetatud väljaannet, mille lugejaskond erineb suurel määral Õhtulehe omast.

Äsja mainitud moel tekitatud infoauke Eesti poliitikas piisab ja võib olla päri, et osaliselt jagatud info on üks põhjusi, miks me ise räägime mitut juttu ja miks meid tihti mujal ei mõisteta.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles