Väljas lõõtsub sügisene tuul ja vihm peksab hommikusele tööleruttajale näkku. Kolmeaastane toy terjer Muhv vaatab Hommiku tänava sushibaarist igatsevalt õue, samal ajal kui perenaine Kairi Tähe esimestele näljastele putru keedab.
Sushikohvik andis perenaisele portsu uusi sõpru
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hommikusöögist on Ahoys saanud baari põhiroa sushi kõrval hitt. Püsikliendid kogunevad pisikese koha esimesele korrusele kohvi, putru ja võileibu nautima mitu korda nädalas.
Kairi saab hommikud, kui ta ise kohviku pooleaastase tegutsemisaja jooksul pudrupotti tulel hoidnud pole, kokku lugeda ühe käe sõrmedel. Ärkab kell kuus, jalutab Muhviga, kui too juhtub linnakodus olema, ja sätib end poole kaheksaks tööle, sest esimesed paar tundi, kui ülejäänud personali pole, on Ahoys tema aeg.
“Mulle on oluline, et olen hommikuti kohal ja suhtlen inimestega, kes meil külas käivad,” ütleb perenaine. Pudrukeetmise muide, õppis Kairi just Ahoys selgeks. Nagu tal polnud enne kohviku avamist suurt aimu, mida sushi endast kujutab, kuid ometi tundus, et sellest on suvepealinnas puudus.
Ja mööda algaja ettevõtja ei pannud, sest populaarses suhtlusportaalis Facebook kogus veel avamata kohvik mõne päevaga sadu fänne. Esimene broneeringki tehti paar päeva enne 1. mail toimunud avamist.
Tundmatu maailm
Kairi ei tee saladust, et nagu tal polnud enne ettevõtluskogemust, oli toitlustuski talle täiesti võõras teema. Varem autosid müünud, vahepeal Kreekas maailma avastanud ja uuesti kodukanti naasnud noor naine mõtles, et midagi peaks edasi tegema. Miks mitte omal käel?
Nii sündis sushikohviku mõte, mis lugematute visiitide järel kohalikku ettevõtluskeskusesse ja muudesse asjasse puutuvatesse ametiasutustesse ühtäkki reaalsuseks hakkas vormuma. “Kui ma midagi kogu sellest protsessist õppisin, siis seda, et abi peab oskama küsida ja koostööd tuleb teha,” tõdeb Kairi.
Nii kujunes uneta ööde ja nutetud peatäite hinna, sõprade abi ja tarkade nõuannetega kunagisest hamburgerikioskist õdus läbi kahe korruse paiknev söögikoht, mis kitsusest hoolimata mahutab korraga paarkümmend inimest.
“Päev enne avamist istusin siin ega olnud üldse kindel, et kõik valmis saab,” meenutab perenaine.
Kohviku nimeks sai Ahoy, sest Kairi sõnutsi pole seda sõna võimalik öelda, ilma et rõõmus järelnoot kõlama jääks. Kelmikad on kõik muud kohaga seotud terminidki alates Ahoy taga seisvast juriidilisest isikust nimega Kollane Koer kuni menüüni, kus sushikomplektid on saanud Pärnu kesklinna tänavate nimed ja joogikaardilt leiab näiteks Püssi ja Ohhoo.
Nende kõrval, kes ettevõtmisele julgustavalt plaksutasid, jagus skeptikuidki. Küsimust „aga mis sügisel saab?“ kuulis noor naine enne, kui suvigi alati oli jõudnud, kuid sellesse suhtus ta rahuga, sest sügiseni oli aega.
Nüüdseks on selge, et kartmiseks polnud põhjust. Kairile meeldib, et peamiselt noortest koosneva püsiklientuuri kõrval on kohviku üles leidnud vanemad inimesedki, ja räägib innustunult vanapaarist, kes elus esimest korda sushit söömas käis ja sellest elamuse sai.
Kui ma Kairiga mõni nädal tagasi Ahoys kohtusin, et artikli tarvis materjali koguda, oli käimas ettevõtlusnädal ja tema tund hiljem minemas Tartu ülikooli Pärnu kolledþisse üliõpilastele rääkima, mis moodi noore ettevõtja elu välja näeb. Oma 24 eluaastaga pole Kairi keskmisest tudengist just märkimisväärselt varem.
Muidu sõnakas ja energiline Kairi oli närvis; ikkagi esimene suurem esinemine uues ametis. “Tead, ma arvan, ma ütlen neile, et ärgu nad ettevõtjaks mingil juhul hakaku, käigu parem palgatööl,” hoidis ta kahe käega peast kinni. Päris nii ta tudengite ees oma seisukohti ei esitanud, kuid mainis, et tema soovitab õppida, uudistada maailma, paisutada kogemustepagasit ja hiljem, kui endiselt tahtmine ise midagi teha, oma unistuse realiseerida.
“Fakt on see, et praegu hindan ma palgatööd väga kõrgelt,” ütleb Kairi, tunnistades, et unistab vahel, et kodus hakkaks igav.
Poole aasta jooksul, mil Ahoy avatud on olnud, pole Kairil möödunud ühtki päeva kohviku uksest sisse astumata. Isegi raudsele plaanile end töökohast eemale hoida nöögib saatus tavaliselt mõne telefonikõne näol vahele: „Kairi, vool läks ära, mida me teeme?“ või „Kairi, mul ununesid võtmed koju, kas sa saad mu sisse lasta?“ Või helistab turvafirma, teatamaks, et inimtühja kohviku valvesignaal annab pühapäeva hommikul kell kuus häiret.
Klientidest said sõbrad
Kairile meeldib, kui peamiselt maal ema juures elav Muhv on linnas, sest see annab talle põhjuse kodus peale kohvikuasjade millegi muuga tegelda. Olgu see koeraga jalutamas käimine või mängimine.
“Ma pole linnast pärit ja siin on suur osa minu sõpruskonnast kujunenud just Ahoys, kus klientidest on saanud sõbrad või väga head tuttavad,” räägib Kairi. Sushibaari eesmärk on algusest peale olnud tekitada inimeses tunne, nagu ta jõuaks koju.
Kairi jutu järgi on kohvikupidamise eelis, et kui töö kõrvalt ei jää enam niisama väljas käimiseks aega, saab peo alati enda pool korraldada ja külalised Ahoysse kutsuda. Sushibaari nädalavahetuse üritused on kujunenud omaette fenomeniks ja omanik usub, et Pärnus leidub kliente, kes lärmakate ööklubide asemel eelistavad pidutseda veidi intiimsemas keskkonnas.
Ehkki poolaasta on möödunud raskelt ja Kairi senist elurütmi oluliselt muutunud, mahub sellesse aega rohkem rõõmu kui muret. “Ma virisen rohkem virisemise pärast,” muigab Ahoy perenaine. “Tegelikult läks meil suvel väga hästi, läheb praegugi ja ma ei pea muretsema, kuidas rent või töötajate palgad makstud saavad.”