Hitlerit näeb ajaloomuuseumis

Aino Siebert
, Baltische Rundschau
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Hitleri büstide tööstuslik valmistamine 1937. aastal.
Hitleri büstide tööstuslik valmistamine 1937. aastal. Foto: Saksa ajaloomuuseumi pressifoto

65 aastat pärast Teist maailmasõda on Adolf Hitler ja natsionaalsotsialistid aktuaalne teema. Seda kinnitab Berliinis Saksa ajaloomuuseumis avatud näitus ”Hitler ja sakslased. Rahvus ja kuritegu”.

Pruuni diktaatori võimuletulekut pole võimalik seletada tema iseloomuomadustega, sest noor Adolf oli kahvatu figuur. 30 aastat oma elust oli austerlane sotsiaalne ja poliitiline eikeegi. Silmapiiril polnud ühtegi märki, et seni elus ebaõnnestunud mees teeb hiilgava poliitilise karjääri. Ja ikkagi arenes läbikukkunud kunstnikust ja tundmatust kapralist Saksamaa Mussolini, kes välkkiirelt kogus enda ümber ustavad kaaslased ja tõusis Euroopa üheks võimsamaks meheks.

Miljonid sakslased seisid fanaatiliselt oma füüreri taga. Kuid paljud välismaalasedki imetlesid Austriast Saksamaale imporditud diktaatorit.

Hitler mängis natside liikumises ülitähtsat rolli. Aga kuidas? Hiljuti Berliinis Saksa ajaloomuuseumis avatud näitus “Hitler ja sakslased. Rahvus ja kuritegu”, mis jääb avatuks järgmise aasta 6. veebruarini, püüab sellele küsimusele vastata.

“Füürer, me kuulume sulle!”

Näituse kuraatorid Hans-Ulrich Thamer Münsteri ülikoolist ja Simone Erpel ajaloomuuseumist ütlevad juba pealkirjas, et neid ei ole huvitanud ainult Adolf Hitleri isik, vaid ka fenomen, miks läksid massid küsimusi esitamata ja järeldustele mõtlemata autoritaarse liidriga kaasa. Kuidas kasvas Saksamaal hiilgav füürerimüüt, mis sulges inimeste silmad reaalsuse ees?

Näitusel on välja pandud diktaatorile saadetud kirju, kaarte, õnnitlusi, kingitusi. Osa kirju on väga intiimsed, paljud naised teatavad, et soovivad Hitleriga last. Välja on pandud mitmes keeles avaldatud “Mein Kampf” (“Minu võitlus”), saksakeelsesse teosesse on Gebhard Hauptmann teinud rohkesti märkusi, mis näitab, et diktaatori vaimusünnitusi võeti tõsiselt.

Aastal 1933 ilmunud postkaardil poseerib Hitler oma iidolite – Preisimaa kuninga Friedrich Suure, riigikantsler Otto von Bismarcki ja sõjaväelase, Weimari Vabariigi presidendi Paul von Hindenburgiga. “Mille kuningas vallutas, vürst vormis, feldmarssal kaitses, päästis ja ühendas sõdur ehk tema, Hitler,” oli kaprali moto. Näha on Fritz Langi film ”Niebelungide saagast”, siit leiab natsionaalsotsialistide ideoloogia allika. Teatavasti jumaldas Austria provintsis sündinud käpard ka Richard Wagneri müstilisi oopereid.

Kas Hitler tohib olla naljakas?

Teine kaua arutletud küsimus Saksamaal on: kas Hitleri üle tohib nalja visata ja naerda?

Vaadates mitut näitusel esindatud dokumentaalfilmi, kus Reich’i kodanike armastatud liider pööritab silmi, þestikuleerib või poseerib teatraalselt, on võimatu mitte muiata.

Kas see oligi karisma, mis võlus Saksa rahva? Rahva, kes unustas inimlikkuse lubaduste tõttu, mida polnud võimalik täita. Rahva, kes lülitas välja oma mõistuse ja täitis kuulekalt ülalt antud käske, sest soovis saada tagasi oma kaotatud au ja rikkust.

Charlie Chaplini “Suur diktaator” ja Walter Moersi video, mis näitab alasti Hitlerit istumas WC-potil, hiljem vannis mängimas kummist partidega, kes laulavad: “Adolf, sina vana natsisiga, kapituleeru ometi!”, ajavad tahtmatult südamest naerma.

Kas naermine pruuni ainuvalitseja üle tähendab lugupidamatust Hitleri miljonite ohvrite vastu? Või hoopis seda, et sakslased on tajunud füüreri naeruväärsust?

Näituse korraldajad näitavad Hitleri mitmepalgelisust. Sõbralike pooside taha on peidetud õudust tekitavad pildid massimõrvadest ja julmustest. Röövimisretked, reþiimivastaste ülekuulamised ja tapmised, perede vägivaldne lahutamine, juutide ajamine gaasikambrisse, slaavlaste ebainimlik mõrvamine, laste südantlõhestav nutt, tööorjade kasutamine, sõjavangide, sõdurite ning tsiviilelanike lõputud tragöödiad ja kannatused. Tundub, et kuritegude nimekirjale ei tulegi lõppu.

Hitleri pikad varjud

Diktaatorile ja tema käsilastele pühendatud väljapanek on esimene Saksamaal.

Nagu ajaloomuuseumi president professor Hans Ottomeyer tõdes, oli varem liiga suur oht, et inimesed saavad sõnumist valesti aru.

Kolmanda Reich’i kapitulatsioon ja diktaatori enesetapp ei tähendanud sugugi Hitleri lõppu. Pärast sakslastele 20. sajandi teist katastroofi õnnestus riigi kodanikel küll vabaneda surma külvanud liidrist, kuid natsionaalsotsialistide poliitiline, sotsiaalne ja emotsionaalne minevik mõjutasid kaua siinset ühiskonda.

Kuigi uus põlvkond suhtub riigi natsiminevikku selgesti distantsilt, kuulub Hitleri kuritegudest rääkimine endiselt kohustuslikku programmi. Palju vähem on juttu Ida-Saksamaa julgeolekuteenistuse Stasi inimvaenulikkusest.

Hitleri pikad varjud pole siiani kadunud. Seda tõestavad tuhanded näitusekülastajad, kes kolm tundi seisavad kannatlikult järjekorras: nii noored kui vanad, nii sakslased kui välismaalased. Seda väljapanekut vaatas isegi Tai kroonprints Maha Vajiralongkorn abikaasa Srirasmiga.

Näitusel on esindatud ainult faktid. Järelduste tegemine jääb vaatajale endale. Väljapanek käsitleb muu hulgas teemasid “Füüreri müüt – Hitler ja NSDAP”, “Weimari Vabariigi langemine – natsionaalrevolutsioon”, “Saksamaa ühiskond ja Hitler”, “Füüreri riik”, “Hävitussõda ülejäänud riikide vastu” ja “Saksa rahvas Teises maailmasõjas”.

Näituse saksakeelne kataloog maksab ajaloomuuseumis 25, raamatukauplustes 38 eurot. Lisainformatsiooni leiab ajaloomuuseumi kodulehelt www.dhm.de.

Kommentaarid
Copy

Märksõnad

Tagasi üles