Rääma koolis käimine oli ainulaadne kogemus. Arvan, et üheski koolis ei oleks saanud olla sellise suurepärase tasemega õppimise juures nii lõbus. Tagasi vaadates tundubki, et veel tähtsamad õppetunnid tulid sellest, mis ei olnud otseselt õppekavas – kunstiringist, kooliajalehest, õpilasomavalitsusest, rahvatantsust ja muidugi uskumatutelt õpetajatelt ja koolikaaslastelt.
Hoia publik enda käes!
Üks asi on kindel: õpetajatele ei ole kunagi meeldinud tundide segajad. Seepärast on üsna mõistetav, miks neil on vahel täiesti ootamatud vahendid segajate takistamiseks.
Meenub lugu sellest, kuidas emakeeletundi tuli segama herilane. Loomulikult tekitas see suurt furoori kogu klassi seas, nii et korrast polnud enam haisugi.
See ärritas silmanähtavalt õpetaja Evi Jagorit, kes oli sellistes asjades aga väga resoluutne. Ta liikus nii muuseas akna poole, kuhu herilane oli maandunud, ning seejärel käis suur põmakas, mille tagajärjel jäi herilasest vaid suur plekk.
Kogu selle aja jooksul aga ei katkenud ta jutt hetkeks. Nagu naine teiselt planeedilt. Kogu klass oli šokeeritud ja edasi möödus tund märgatavalt tõsisemas vormis. See oli väga mõjus õppetund sellest, kuidas auditooriumi tähelepanu efektiivselt püüda.
Talupojamõistus on üle kõige!
Poiste tööõpetusetunnid olid alati harivad ja lõbusad, sest möödusid samasuguse rutiini järgi: esimese tunni rääkis õpetaja oma elukogemustest, näiteks kuidas teda autoga kiiruse ületamise eest kinni peeti või kuidas ei tasuks abielluda suitsetajast naisega, ning järgmise tunni algul avastas ta, kuidas meil on õppekava järgi kõik tegemata. Siis oli vaja tööruumi kiirustada.
Seetõttu on arusaadav, miks enamik töid lõpetati kodus. Ent on uskumatu, et tööõpetuse näitusel oli niivõrd palju eksponaate. Tihti olid õppetunnid ka tõeliselt harivad – õpetaja näitas täiesti kogemata ette, miks ei tohi treipingi juures kanda lipsu – see jääb lihtsalt sinna kinni! Kuid, kus häda kõige suurem, seal abi kõige lähem – kääridega tuleb lips läbi lõigata ja käia mitu päeva lühikese lipsuga. Õppetund sellest, kuidas praktiline meel on igapäevaelus asendamatu ja nõuandeid saab kõige ootamatumatest kohtadest.
Ärimaailm, värise räämakate ees!
Võiks arvata, et põhikoolis on äriliste võimete arendamine piiratud. Aga miski ei saa olla tõest kaugemal kui see arvamus.
Õppisime kaubanduse põhitõdesid õpilasomavalitsusega vahetundides nii kohukesi müües kui kooliajalehega kaubeldes. Meie säravaim tund tuli, kui mõtlesime välja, kuidas saada konkurentsieelis oma kooli ajaleheturul.
Nimelt, koolis oli peale meie Rääma Flashi ka teine – Rääma Hääl. Mingil tumedal põhjusel tahtsime saada monopoliks, vaatamata sellele, et lehtede läbimüük oli umbes 20 krooni kogu tiraaþi kohta.
Kavalus peitus selles, et sõlmisime kooliraamatukoguga salajase eksklusiivse müügilepingu. Selle järgi võisid nemad müüa vaid meie ajalehte. See leping viis aga lõpuks selleni, et võtsime Rääma Hääle üle ja nii oligi kooli meediatööstus vallutatud. Õppetund: elus peab kõiges ambitsiooni olema!
Seega pole üldse imestada, et räämakate seast on võrsunud nii palju tublisid inimesi. Siin lihtsalt polnud võimalik mitte õppida – kõik see oli niivõrd põnev ja lõbus, et midagi jäi kindlasti külge. Aitäh, õpetajad, aitäh, kooli töötajad, ja aitäh, Rääma, et valmistasite meid nii hästi eluks ette – sest “alguse sai Räämalt kord me elu”.