Rabaks muutumisest päästaks eneseusk

Lavastus kasutab kujunduslikult kahe ruumi – siin ja seal – võtet ja kahel pool vaheseina istuvale publikule jagatakse pilte videotehnika abil.

FOTO: Gabriela Liivamägi

Dokumentaalteatri võtmes Pärnu Endla lavale toodud “45 339 km² raba” peegeldab võõrsile asunud eestlaste lugusid ja küsib, kas tahame, et Eestist saab tulevikus inimtühi raba, loodusreservaat, mida nostalgitsejad aeg-ajalt külastavad.

Eestis on nii iive kui rändesaldo negatiivne. Tööturult lahkub rohkem inimesi, kui sinna siseneb. Statistikaameti ja Eurostati Eesti rahvastikuprognoosi kõver aastateks 2015–2040 on tugevas languses. Selle tõsiasja taustal küsitles näidendi eeltööna dramaturg Andra Teede (külalisena) välismaale läinud eestlasi, uurides, kes nad on, kuidas elavad ja mida mõtlevad.

Kuigi alguses arvas dramaturg, et väliseestlased on kurvad ja väga igatsevad kodumaad, selgus hoopis, et neil on võõrsil hea ja nad ei muretse sugugi, et Eesti võiks otsa lõppeda.

Vähem on rohkem

Lavastaja Laura Mets tunnistab kavalehel, et selle lavastuse puhul polnud teksti esimeseks prooviks olemas ja suur osa näidendist sündis koostöös, mis tõi kaasa ideede nihkumisi.

Kujunduslikult kasutatakse kahe ruumi – siin ja seal – võtet ja kahel pool vaheseina istuvale publikule jagatakse pilte videotehnika abil. Lavastus algab hästi efektselt, edasi takerdub tegevus ja ideestik kordustesse ja stampide illustreerimisse, mis on vahel rohkem, vahel vähem tabavad.

Stseenid on siia-sinna venitatud, videolahendus kohati pigem segab, kui aitab peamisel kõlama jääda. Lavastusse on püütud mahutada peaaegu kõik eestlaseks olemisega seotu aina retooriliselt hüüatades ja küsides: “Miks meid ei jää siia?”, “Miks ma ei kõlba?” või “Miks maa ei kõlba?”, “Miks noored naised ei sünnita Eestis?” ja nii edasi.

Saab taas kord teada, et välismaal teenib rohkem, seal on soojem ja parem.

Võõrsile elama ja tööle suundunud eestlaste side kodu ja kodumaaga on lavastuses saadetavate kama- ja tatrapakkide kujuline, igatsust markeerib poleemika õige koduse leiva, ehtsa hapukoore ja kohupiima puuduse üle.

Selge, et kaugsuhet Skype’i teel ei hoia ja välismaalasest abikaasa ei mõista, miks peab jõuluõhtul just hapukapsast sööma – eneseiroonia mattub lavastuses aga stampi ja hea maitse piiril groteski.

Meeldejääv oli Ireen Kenniku kujutatud perest kaugel töötav meest ja lapsi igatsev naine Skype’i-vestluses, vastas Tambet Seling koduse isana. Pilt oli ehe ja kurbnaljakas, paraku pöördus seegi edasitõttavasse koomikasse.

Headest kavatsustest hoolimata mõjusid kistult ja stiilimõradena Marie Underi, Artur Adsoni ja Karl Ristikivi kirjandusloolised minekulood Meelis Rämmeldi kui lihtsakoelise Soome ehitaja suust. Nagu ka Lydia Koidula taaskehastus (Ireen Kennik), kes välismaa kasuks otsustanud noort ema tutistab, süüdistades: “Sina oledki meie hääbumises süüdi!”.

Dokumentaalteatri sotsiaalkriitilisus jõuab mõjusana kohale professionaalse vormistuse toel. “45 339 km² raba” lavastaja on mööda vaadanud asjaolust, et vähem on rohkem. Vajaka jääb haaravast tervikust ja selgest vormist, seetõttu jäi esietenduse mulje kaootiline ja nii mõnelgi korral torkas kõrva hooletu keelekasutus.

Kas ise usume?

Lavastuse idee on kahtlemata väga hea ja võimalusterohke. Rahvuse ja kultuurina kestmajäämine pöördumatus üleilmastumises nii indiviidi kui riigi tasandil on aines, mida saab käsitleda nii pateetilis-klišeelikult ja pealispindselt kui filosoofilisi sügavusi võttes.

Endla uuslavastuse ärgitatud mõttekäikudega langeb kokku kirjanik Maarja Kangro hiljutine loeng “Oma jama” Vikerraadio Ööülikoolis (17.11), kus ta viitab, et eestluse diskursuse keskmes ei ole üksikisiku valikuvabadus, vaid rahvuslus, mida võib pidada geopoliitilise repressiooni aparaadiks, kus oma tootmine ja võõra välistamine on inimressursi põhiülesanne.

Kangrot hämmastab see mehaaniline dogmaatiline väljavaade, mis peab sigimist ja Eesti asja esmatähtsaks. “Et Eesti asi on kui neuroos või sundkäitumine – sellest ei tohiks nii mõelda,” arvab ta.

“45 339 km² raba” tegijate üldinimlik soov erinevusi salliva ühiskonna järele, kus ei oleks väiklast viha ega arvustavat kurjust, on hästi sümpaatne.

Eesti jätkusuutlikkuse võtit praeguses demograafilises olukorras nähakse just kuvandi parandamises: meil leidub tugevusi, mille toel inimesi siin hoida ja tagasi tuua, aga probleem olevat selles, et me ise ei usu neisse. Paraku kumab see läbi Endla lavastusestki.

Teater

Dokumentaallavastus eestlusest “45 339 km² raba” alates 21. novembrist Pärnu Endla Küünis.

Tagasi üles