Tuhanded keeled maailmas kadumisohus

Keelte arv maailmas on hinnanguline. Raske on tõmmata piiri eri keelte ja sama keele murrete vahel. Selge on üks: keeli jääb järjest vähemaks.

Nüüd on taas välja käidud number, millele selles ebamäärasuses viidata saab. Nimelt ütleb Paul M. Lewise välja antud ”Ethnologue: Languages in the World”, et keeli on 6909.

Ainuüksi Aafrikas arvatakse olevat üle 2000 keele. Paapua ja Uus-Ginea neli miljonit inimest jagunevad 830 keelekogukonna vahel. Samuti paistavad keelerohkusega silma Indoneesia, India, Hiina, Mehhiko, Brasiilia. Selgub, et Euroopa on üks keelevaesemaid piirkondi: siin on järel 234 keelt. Ometi pärineb hulk kõrgel arengutasemel keeli just Euroopast.

Veel üks huvitav andmeseos: 94 protsenti maailma keeltest on sellised, mida kõneleb vaid kuus protsenti kõigist inimestest.

UNESCO hinnangul (Atlas of the World Languages in Danger) on maailm viimase 50 aastaga kaotanud vähemalt 230 keelt. Euroopa on kaotanud paarkümmend keelt. Tõsi, peamiselt Venemaa Föderatsiooni Aasia osas. Muret valmistab aga tulevik. Lähema 50-100 aasta jooksul võib kaduma minna tuhatkond keelt, aga ohuvööndisse kuulub neid palju rohkem: kuni 3000.

Viimaste kadujatena nimetatakse bo keelt Indias ja ubõhhi keelt. Ubõhhid olid tšerkesside keelesugulased Kaukaasia loodeosas, nende keeles oli talletatud suur osa Põhja-Kaukaasiale iseloomulikke eepilisi Nardi saagasid. Väidetavalt suri viimane ubõhhi keele kandja hiljaaegu 84aastasena Türgis. Kadumise piiril on karaiimid (50 kõnelejat Leedus ja kümme Lääne-Ukrainas) ning kahtlemata liivlased.

Selle kõige taustal on väga tore, et ENPA alaline komitee võttis reedel Antalyas vastu resolutsiooni teravalt ohustatud keelte kaitsmise meetmete kohta. Iseküsimus on, mida on võimalik korda saata keelte puhul, mille rääkijate hulk on langenud alla igasuguse kriitilise piiri.

Euroopa Nõukogu on keelekaitse instrumendina näinud peamiselt regionaal- ja vähemusrahvuste hartat. Paraku on harta tõlgenduspiir küsitav ega ole selge, millistele keeltele selle rakendamisel kaitsevari antakse. Eestile on probleem arvukas venekeelne vähemus, kes on sisse rännanud hiljuti. Rangelt võttes ei peaks harta selliseid juhtumeid katma, kuid alati on võimalus, et keegi nõuab valjuhäälselt teistsugust tõlgendust. Sellest tulenevalt on Eesti seni hartaga liitumise suhtes kõhelnud. Küll ei tohi me kõhelda Setu, Võru ega muude murdekeelte toetamisel.

Tegelikult ei ole harta tingimata taganud ohustatud keelte kaitset. Ja vastupidi: mõni riik on palju teinud hartaga liitumata. Karta on, et kvalitatiivset nihet ohustatud keelte päästmisel on väga raske saavutada.

Ka ENPA soovitused ei avasta uusi maailmu. Ikka on jutt hariduspoliitikast ja õpetajate ettevalmistamisest, keelte sotsiaalse staatuse tõstmisest, kaasaskäimisest uue meedia ja tehnoloogiaga ning vajadusel piiriülesest koostööst. Pisut üldsõnaline küll, kuid tähelepanuosutus ohustatud keeltele on siiski kiiduväärt.

Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.