Kui Väino Linde tosina aastaga taastatud vanatehnikast püüab enim pilke noobel GAZ 24-10, siis päris prosta nelikveoline GAZ-63 võib pälvida klantsivast kaaslasest enamgi tähelepanu.
Väino Linde ootab põnevusega Oscarite jagamist
/nginx/o/2016/09/01/5786795t1ha946.jpg)
10. detsember 2015, 00:11
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Eks ootan Oscarit,” muigab praegu siseministri nõuniku ametis, ent varem ka Pärnu linnapeaks ja Riigikogu nelja koosseisu liikmeks valitud mees. „Sest kui soomlaste poolt nüüd võõrkeelse filmi Oscari kandidaadiks esitatud „Vehkleja” tarvis otsiti ajastutruud veoautot, siis lõpuks räägitigi just mulle auk pähe.”
Teab mis kandvat „rolli” masinal linateoses pole, liiati ei lubanud töö Lindel endal roolis istuda, aga ikkagi jälgib ta filmi edasist käiku kinomaailma väärikaima tiitli poole suure huviga.
Iga töö jaoks oma riistad
„On öeldud, et väikestel poistel on väikesed mänguasjad, suurtel suuremad. Eks ma nii olen oma noorusaja unistusi tasapisi realiseerides täismeheks kasvanud,” põhjendab Linde oma aastaid kestnud kirge.
Samas tõdeb rääkija, et ehkki on tänu autojuhist isale ka ise maast madalast masinate hingeeluga tuttav, meeldib talle sõiduki taastamise juures rohkem olla korraldaja.
„Teeksin sõpradele liiga, kui väidaksin, et mina ehitan autosid – pigem aitan neid, olen iga töö jaoks otsinud oma meistrid. Minu ülesanne on olnud ikka tagavaraosade leidmine, kõik see, mis kuulub nii-öelda organisatoorse poole peale,” nendib Linde.
„Kadunud onu ütles, et iga töö jaoks on omad mehed ja riistad. Nii olen vaadanud, kellel sõpradest on kas töökoda või riistad või kes veel vanadest aegadest ühte või teist tööd oskab.”
Paraku jääb taolisi „peenikesi mehi” aina vähemaks ja need, kes peale kasvavad, on õppinud sootuks teistsuguseid autosid putitama.
Lindel on eriliselt soojad suhted Toris asuva Selja osaühingu töökoja meestega, kes on ajahambast puretud autodele reeglina esimese eluvaimu sisse puhunud. Omamoodi hullud on Linde sõnul ka Pärnus Jüri Bäärsi autokoja poisid, kes oskavad vanaauto taastamisest vahel rohkemgi rõõmu tunda kui tänapäevase sõiduvahendi tasuvamast tavaremondist.
„Kui mina selle omandasin, oli masinast alles vaid raam, kabiin ja kokkujooksnud mootor,” meenutab rääkija eespool mainitud GAZ-63 näitel, millisest seisust hakatakse ühte sõidukit tavaliselt ennistama.
Olgu mainitud, et seda marki veokit toodeti peamiselt militaarotstarbel ning esimesed katseeksemplarid valmisid juba teise maailmasõja lõpus.
Masin pole imetlemiseks
Jutuks GAZ-63ga seoses tõdeb Linde, et ehkki talle meeldib, kui proff paneb asja paika sedasi, et kõik on tehtud, on tallegi vahel praktilised oskused marjaks ära kulunud.
„Vedasin lipumasti linnast maale, kui poolel teel ütles gaasipedaal üles, oli äkki jala all nagu tallesaba,” tuletab Linde olnut nüüd naerul sui meelde. „Ega midagi. Mul, nagu Vene autoga sõites ikka, oli kaasas traati ja nööri ja tangid-näpitsad ... Vedasin karburaatori juurest paela ja traadi läbi juhipoolse akna, tõmbasin nii gaasi ja tuksusin koju välja.”
Toodud juhtum on parim tõestus Linde väitele, et ta ei taasta masinaid mitte selleks, et neid hiljem nii-öelda imetlemiseks klaasi alla panna, vaid siiski selleks, et neid ka igapäevaelus kasutada.
Näiteks Volgaga käis ta mõnigi kord Riigikokku tööle, villisega sõitis oma ajal Rootsigi, GAZ-63 kasutusala on aga sootuks lai. Temaga on peremees vedanud nii puid, vanarauda kui ka prahti.
„Kui on sõidauto, võib teist ainult imetleda, aga veoauto peab aeg-ajalt tööd ka tegema,” leiab Linde. Nagu vanasti talus hobune – looma ei peetud ilu pärast, vaid ikka selleks, et temaga tööd teha.”
Oma töö on kallis
Suuresti nimetatud eesmärki pidas Linde silmas siiski, kui juba hea mitme aasta eest elamisse DT-75 soetas. „Buldooserit me originaalkorda ei taasta, vaid teeme selle töökorda: maal on masinat ikka vaja, kas või lumerookimiseks,” märgib ta.
„Õnneks sain tuttavaks jälle kellegi heas mõttes teistsugusega, kes kodus parasjagu vanatraktorit taastab, aga ta lihtsalt tuleb ja aitab teisigi,” kinnitab Linde taas teada tõde, et sõber on ükskõik kui suurest rahast väärtuslikum. „Nii et teeme küll meie, aga mina, kui vaja, aitan vaid mutreid keerata.”
Küll on rääkija seda meelt, et ei jäta veel niipea kruvide kruttimist ega vanatehnika taastamiseks tarvilikku korraldustööd.
Seda väga lihtsal põhjusel.
„Tõsise kollektsionääri jaoks on maailm lahti ja ta võib osta kust tahes mistahes masina oma garaaži imetleda,” tõdeb Linde. „Aga kui ikka oma käsi on seal natukenegi küljes käinud ja tead, milline see oli alguses ja milliseks on taastamistöö selle teinud, on suhtumine hoopis teine.”