Korteri põrandalt leitud veriseks pekstud oimetu mees, tapmis- ja süütamisähvardused, lõhki löödud lõuaga vana mees ning noahaava ja murtud käeluuga noormees – kõigi nende juhtumitega on seotud Are vallavolikogu keskerakondlasest liige ja ettevõtja Ivar Puuram.
Küsimus on aga selles, kas Puuram on Pärivere küla hirmu all hoidev gangster või süütu, tagakiusamise ja valesüüdistuste ohvriks langenud kannataja, kes oma parima äranägemise järgi kaitses enda vara ja ligimesi.
Teisipäeval otsiti Pärnu maakohtus sellele küsimusele vastust. Lääne ringkonnaprokuratuuri eriasjade prokuröri Küllike Kase veendumust mööda on kogutud küllalt tõendeid, mis lubavad Puurami süüdi mõista nii raskete tervisekahjustuste tekitamises, ähvardamises kui kehalises väärkohtlemises. Sellest lähtudes palus Kask mõista kohtunik Teet Olvikul Puuramile karistuseks neli aastat vangistust.
Ent Puurami kaitsja vandeadvokaat Paul Järve leiab, et pole ühtki otsest tõendit, mis tema kliendi süüdi lubaks mõista, ja seetõttu tuleks Puuram õigeks mõista.
Kardetud mees
Jah, on kolm tunnistajat, kes nägid, kui Puuram 2008. aasta 6. septembri hilisõhtul Pärivere külas Enn Põldsaare korterisse sisenes.
Ukse kohal süttinud valgusvihus märkasid tunnistajad seismas kedagi, kes Puuramile uksele vastu tuli. Koos mindi korterisse, kust järgneva kolmveerand tunni jooksul kostnud räuskamist ja mütsatusi. Siis jäi kõik vaikseks ja vastasmaja rõdul aega veetnud mehed nägid Puuramit lahkumas. Ent veerand tundi hiljem Puuram naasis. Mõne aja pärast jõudsid kohale ka kiirabi ja politsei.
Eeluurimise käigus tunnistas Põldsaar, et just Puuram tekitas talle vigastused, mille ekspertiis eluohtlikeks tunnistas.
Kohtus ütlusi andes loobus Põldsaar aga varasematest tunnistustest ja väitis, et ei mäleta sellest õhtust muud, kui et hakkas kusagil viina jooma ja ärkas haiglas. Seda, et Puuram oma töökojast kaduma läinud keevitusmaski pärast peksis, kuulnud ta küla pealt.
Veel paar tunnistajat loobus kohtus ütlustest, mis nende tööandja trellide taha võinuks saata.
“Oli ju teada, et kui Ivar Puuram alkoholi võtab, siis muutub ta kergesti ärrituvaks ja laseb käed käiku,” võib Kase sõnutsi mõista, miks uurijale ütlusi andnud tunnistajatel kohtusaalis, Puuramiga silm silma vastu seistes julgus otsa sai. On ju Puuramit varemgi kuritahtliku huligaansuse ja vägivallategude eest karistatud.
Vaid oletused
Mõistagi eitab Puuramgi peksmist. Tema läinud Põldsaare korterisse eesmärgiga rääkida viimasel ajal töökojas toime pandud vargustest. Vestlusest ei tulnud aga midagi välja, sest Põldsaar vedelnud oimetuna põrandal.
“Ta nägu oli üks verine klomp!” hüüatas Puuram kohtusaalis. Nähes korteriperemeest sellises seisus, kutsus Puuram kiirabi. “Olen ma, mis ma olen, aga sellises olukorras inimest ma hätta jätta ei saa,” sõnas ta. Majast väljus Puuram vahepeal enda selgitusel aga selleks, et anda häirekeskusele juhtnööre sündmuskohale jõudmiseks.
Ent keda nägid tunnistajad Puuramile uksele vastu tulemas, kui Põldsaar samal ajal elutuna maas vedeles, nagu Puuram väidab? Kase veendumuse kohaselt oli see ikkagi Põldsaar, kes enne Puurami visiiti tunduvalt paremas konditsioonis oli kui vallavoliniku lahkudes.
Järve ei ole selles nii kindel. Esiteks kahtleb ta, kas vastasmaja rõdult võis üldse näha, et keegi Põldsaare uksel seisab. Teiseks apelleerib kaitsja faktile, et Põldsaarel tuvastati haiglas 3,43promilline joove, mistõttu tema sõnutsi on vähe usutav, et raskes joobes Põldsaar, kuuldes kedagi oma ukse taga kobistamas, tulijat tervitama tõttas.
Arvestades, et Põldsaar ei mäleta ja keegi teine ei näinud, mis korteriseinte vahel toimus, ei lükka Järve väitel miski veenvalt ümber Puurami versiooni juhtunust. Liiati, nagu kaitsja esile tõi, jättis politsei kontrollimata, kas Puurami kehal on näha vorpe, verd, kriimustusi või muid deformatsioone, mis viitaksid sellele, et ta just inimese läbi peksnud oli.
“See kõik, mis seal korteris toimus, on puhtakujuline oletus. Me saame oletusi teha seda- ja teistpidi, kuid minu arvates ei ole süüdistaja esitanud selliseid tõendeid, mis annaksid võimaluse väita, et Ivar Puuram on põhjustanud Enn Põldsaarele vigastusi,” katsus Järve omakorda kohtunikku veenda.
Ähvardamine on kombeks
Kuu pärast kirjeldatud sündmusi põles maha Puurami küün koos sinna varutud heintega. “Tulekahjus süüdistas Puuram kõiki võimalikke sama küla elanikke,“ märkis Kask.
Päästeameti ekspertiisi käigus jõuti järeldusele, et küün süttis tugeva tuule tõttu lühisesse läinud elektrijuhtmete pärast. See Puuramit ei veennud. Tema enda peas tehtud ekspertiis näitas, et süütaja peab olema Vaido Sander.
Nii hakkas Puuram Sanderit pommitama telefonikõnedega eesmärgiga saada talt ülestunnistus. Nii hea kui kurjaga. Sanderi lindistatud kõnesalvestistelt on kuulda, kuidas Puuram lubab nii tema akendesse süütepudeleid loopida kui ta maha lüüa. Nendest tõenditest piisab Kase arusaamise järgi selleks, et Puuram ähvardamises süüdi mõista.
Jällegi jääb Järve teistsugusele arvamusele. Tema sõnutsi saab ähvardust võtta tõe pähe ainult juhul, kui ähvardataval on põhjust uskuda, et ähvardaja oma sõnad teoks teeb. Et Sander seda uskuda võis, Järve ei leia.
“Millegipärast on selles seltskonnas, kes seoses Ivar Puurami süüdistusega kohtu eest läbi käib, päris suurel hulgal inimestel kombeks telefoni teel rääkida teineteisele igasuguseid asju, nagu “ma löön su maha” ja “sa oled selline” ja “mis kõik sinuga juhtuma hakkab”,” märkis ta.
Pealegi olevat Sander mõni nädal pärast kõnesessiooni käinud Puurami juures viina joomas. “Kui Sander oleks tõepoolest Puuramit kartnud, oleks ta ennast peitnud küla teises otsas,” ei saa Järve väitel ähvardamise süüdistusi tõsiselt võtta.
Samas ei piirdunud Puuram vaid ähvardustega, vaid ründaski 28. oktoobril Vaido Sandri isa Jaan Sandrit. Meeste teed ristusid Puurami garaaþide juures, kus Sandrid hoidsid tema loal veo- ja sõiduautot.
Kättemaksuks küüni süütamise eest oli Puuram kohale kutsunud metallikokkuostjad, et need Sandrite masinad minema veaksid. Kui Jaan Sander üritas oma vara kaitseks välja astuda, läks rüselemiseks.
“Puuram tõukas teda käega, tabades tema õlga, ja lõi käega, tabades kõri piirkonda,” täpsustas Kask. Löögi tulemusena kukkus Sander maha. Põrutus alalõual fikseeriti hiljem patsiendikaardil. “Igasugune löömine, peksmine, tõukamine ja muu tegevus, mis toob kaasa valuaistingu, on käsitletav vägivallana,” on ka see süüdistus Kase sõnade kohaselt tõendamist leidnud.
Tõukamist Puuram tagasi ei aja, kuid ei leidu ühtki tõendit, mis kinnitaks, et Sander selle tulemusena viga sai. Pärast tõuklemist olevat Puuram Sandrile selja keeranud, mispeale Sander klammerdunud tema riietesse. Seepeale äsanud Puuram tagantkätt Sandri poole ja võis, nagu Järve märkis, tabada sõrmes oleva piraka klotseriga Sandri nägu. Tahtmatult.
“Kui keegi tahab kellestki vabaneda ja rehmab seejuures käega tahapoole, ei saa sel puhul olla tegemist otsese ega kaudse tahtlusega,” sõnas Järve. Mistõttu Puuram tuleks tema hinnangul selleski süüdistuses õigeks mõista.
Kaitse või rünnak?
Möödusid kuud, ent Puurami viha tuleroaks langenud küüni pärast hõõgus tuha all. Oma väljundi – taas vägivaldse – leidis see möödunud aasta 11. juunil Puuramile kuuluva Ämma baari ees, kus Puuram kohtus Salev Ristaliga, kelles ta näeb süütamise organiseerijat.
Kas kohtuti Ristali pealekäimisel, nagu Järve usub, või Puurami initsiatiivil, nagu Kask tõenditele viidates väidab, ei olegi Järve hinnangul kuigi tähtis.
Oluline on see, kas Ristali saabumise järel baarist välja tormanud Puuram ületas Ristalit noaga küünarvarre piirkonda lõigates ning jalahoobiga käeluu purustades hädakaitse piire. Ja kas üldse oli tegemist hädakaitseseisundiga.
Kase kinnitusel ei saa hädakaitsest juttugi olla, sest Ristal ei tunginud baari ning just Puuram haaras noa ja hakkas sellega Ristali näo ees vehkima.
Järve väitel oli Puuramil aga küllalt alust arvata, et Ristal ohustab nii teda, tema lähedasi kui maist vara. Nimelt oli Ristal sõbraga juba varem nõudnud Ämma baarist endale tasuta alkoholi. Samuti olla Ristal ähvardanud vallavoliniku laudale tule otsa panna.
“Kas selles olukorras, kus Puuram kutsutakse endaga arvete klaarimiseks välja, oli tal põhjust arvata, et tullakse teda ründama? Mina arvan, et teisiti ta ei saanudki mõelda,” andis Järve oma kliendile õiguse end noaga vehkides kaitsta.
Refleks on selline
“Mina leian, et mul on välja kujunenud selline refleks, et kui ma tunnen endale ohtu, siis ma ei põgene,” selgitas Puuram kohtuniku ees seistes valjuhäälselt oma teguviisi. Seesinane refleks olevat tal tekkinud 14aastaselt, kui ta maale elama kolis ja laudas rotiga lahingu pidas. “Arst ütles, et pidi olema kahte sorti adrenaliini: ühe mõjul inimene põgeneb ohu eest, teise mõjul vastab ründele rünnakuga. Mul on see teine,” leidis kohtualune oma tegudele meditsiinilised põhjused.
Mis meditsiinilistesse põhjustesse puutub, siis selles osas on Kask Puuramiga nõus. Ent tema hinnangul polnud mitte adrenaliin vaid joobeseisund see, mis Puurami oma õiguse nõudmisel üle piiri kihutas.
Kase, Järve ja Puurami sõnavõtud ära kuulanud, märkis Olvik, et kohtul on, mille üle mõelda. Oma otsuse teatab kohus 13. detsembril.
Prokuröri palve
Määrata Ivar Puuramile karistuseks:
• raske tervisekahjustuse tekitamise eest neli aastat vangistust,
• ähvardamise eest neli kuud vangistust,
• kehalise väärkohtlemise eest aasta vangistust.
Kergemad karistused lugeda kaetuks raskemaga ja määrata karistuseks neli aastat vangistust, millest arvestada maha eelvangistuses oldud kolm päeva. Samuti tuleb tasuda esimese astme kuriteo eest sundraha 10 875 krooni.
Paul Järve, vandeadvokaat:
“Temale pannakse võib-olla süüks rohkem, kui ta tegelikult konkreetselt teinud on selletõttu, et tal on äärmiselt kõva hääl.”
Küllike Kask, prokurör:
“Kuigi karistust raskendavaid asjaolusid pole, kuid siiski peaks arvesse võtma, et kõigi nende kuritegude toimepanemise ajal oli Ivar Puuram alkoholijoobes.”