Samal ajal pole jahimeestel lubatud samas jahipiirkonnas korraldada üle kahe lisasöötmiskoha.

“Tegelikkuses võib neid kohti üles lugeda kaks-kolmkümmend,” nentis Ärmus, kelle töökoht on Saaremaal ning kes seetõttu on esmajoones kursis Saare- ja Muhumaal toimuvaga. “Lisasöötmist tuleb metsas igal juhul piirata. Muu hulgas on lisasöötmisel see halb külg, et söödapaiku ei desinfitseerita ja need muutuvad nakkushaiguste leviku kohaks.”

Ärmus nimetas esmajoones sigade hambakaariest, aga metsloomad vajavad terveid hambaid ellujäämiseks, pealegi rikub hambapõletik vanade kultide välimuse jahitrofeeloomana.

“Teine viis, kuidas riik reguleerib metssigade arvukust, on jahimeestele esitatav nõue küttida rohkem täiskasvanud emiseid, kes on võimelised poegima suuri pesakondi,” sõnas Ärmus. “Vähemalt pool lastud sigadest peab olema emiseid. Samal ajal tuleb säästa vanu kulte, kes hoiavad karjas korra majas, nii et noored isased ei saaks tiinestada noori emaseid, kes omakorda on võimelised ilmale tooma põrsa või kaks.”

Normaalse ealise karjastruktuuri puhul, kus juhtkult korda peab, põrsad Ärmuse kinnitust mööda ei tiinestu ja nad poegivad esimest korda 3aastastena.

Samal ajal tunnistas Ärmus, et lootma peab ka looduse enda regulatsioonile, kiskjatele ja külmadele talvedele, sest puhtfüüsiliselt ei jõua Eesti jahimeeste kogukond neid kiiresti ja viljakalt sigivaid metsloomi arvuliselt ohjata.

Metssiga kuulub ulukite hulka, kelle küttimise luba kehtib aasta ringi.