Hakkajatel meistritel tööd jagub

Urmas Hännile
, pärnakas
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
„Kõike sellist on võimalik korda teha, see pole probleem,” hindavad Pärnu pehme mööbli taastuskoja meistrid Tiit Kalbus (esiplaanil) ja Jevgeni Labunski pildil näha diivanirisu. „Nädal ühe inimese tööd – see on ikkagi ainult käsitöö – ja diivan on toas.”
„Kõike sellist on võimalik korda teha, see pole probleem,” hindavad Pärnu pehme mööbli taastuskoja meistrid Tiit Kalbus (esiplaanil) ja Jevgeni Labunski pildil näha diivanirisu. „Nädal ühe inimese tööd – see on ikkagi ainult käsitöö – ja diivan on toas.” Foto: Urmas Hännile

Koos Jevgeni Labunskiga Pärnus pehme mööbli taastuskoda pidav Tiit Kalbus leiab, et eraettevõtlust ei maksa kellelgi peljata.

„Mina julgen seda soovitada küll, kuigi see on teatud mõttes õnnemäng,” tõdeb Kalbus. „Samas kui ei proovi, siis ka ei tea, kas võidad või tõmbad tühja loosi.”

Edu peamine alus on võtta ajada asja, millest teadmised-oskused üle käivad. Teiseks ei tohi kunagi üleliia hoogu minna.

Taastuskoja mehed on mõlemat juhatust mööda käinud. Esmalt on praegune töö neile läbinisti tuttav, teiseks ei ole peetud lugu laenurahast.

„Kasvasime välja Viisnurga pehmest mööblist, tegime seal nurgadiivaneid,” meenutab meister. „Eks vanemad mehed seal meid õpetasid, kuskil koolis pole me käinud, oleme kõik teistelt õppinud.”

Peale praktiliste tarkuste on meestel olnust veel teadmine, et pole võimatut tööd, esmapilgul teostamatuga toimesaamiseks on tarvis vaid pea tööle panna.

 „Nõukogude aeg oli hea kool,” täiendab kolleegi Labunski. „Mitte midagi ei olnud saada, aga nuputasid, kuidas ikkagi valmis saada, ja kõik tehti ära.”

Ettevõtluseks tarviliku algkapitali muretsemiselgi oldi arukad ning peeti silmas tarkust õppida teiste, mitte enda vigadest.

„See ei olnud märkimisväärne summa, sest kui väikselt teha, nagu ma siin olen, sisuliselt käsitööline, siis ega vajalik algkapital nii suur olegi,” nendib Kalbus. „Muidugi oli vaja riistu ja masinaid, aga need ei maksnud miljoneid.”

Kuupikkune tööjärg

Mõistliku alustamise ja ontliku töö tulemus on, et praegu on taastuskoja ahtad ruumid ennistamist ootavaid toole-diivaneid täis ning need ei pärine üksnes Pärnust ja selle lähiümbrusest.

„Kõik need aastad on olnud tööjärg ees: ise naljatan, et meilgi tuleb aeg nagu arstile minekuks kinni panna,” muheleb Kalbus. „Tööd tuuakse Tallinnast, kuid Skandinaaviastki. Eks Tallinna ametivendade töö on kallim, nii et kellel on siiapoole asja ja odav transport omast käest, siis tasub see sõidutamine ära.”

Toodut arvestades pole karta, et meestel töö lõpeks. Liiati ei pea rahvas mööbligi soetamisel eriti manitsusest, et keegi pole nii rikas, et võiks odavat asja osta.

Näikse, et ikka ollakse küll. Rikkad. Igasugust odavat ostma.

See poolmuidu käes masstoodang ongi aga paraku mõeldud lühiajaliseks kasutamiseks.

Viimast erinevalt vanast mööblist, mis hoolikalt kvaliteetsetest materjalidest valmistatuna paneb ajahambale vastu aastakümneid ja mille uuendamiseks piisab enamjaolt juba kangavahetusestki.

„Eks vanem mööbel kestab muidugi kauem, ent vanal asjal on väärtus isegi siis, kui see on katki,” hindab Kalbus. „Lisaks on diivanil või toolil mõne mälestuse näol sageli veel omaette väärtus, nii et seda taastatakse ka emotsiooni pärast.”

Tasub hinnata vana

Ennistatakse seda enam, et tänapäeval on kõike selleks vajalikku saada. Ehkki see maksab üksjagu, sest vana ja väärika mööblitüki taastamine eeldab ka omaaegseid materjale, kasvõi hobusesabajõhve või mererohtu täiteks, ning puhast käsitööd.

„Mõni tahab vana tigudiivanit soodsalt korda teha, et ta saaks seal istuda. Aga seda ei ole võimalik teha odavalt, sest kõik on käsitöö: vedrud siduda, uued kotiriided, värsked meriheinad, uued polstrid – kõik käsitsi, kõik see on aeg,” tõdeb Kalbus. „Ma ei saa sellist asja endale lubada, et näiteks topin vanale asjale porolooni sisse, see ei tule kõne allagi. Vaat see on koht, kus ütlen, et kui räägime rahast, siis teatud piirist allapoole minna ei saa.”

Pehme mööbli ostmiseks meistrimehed nõu anda ei tihanud. Asjalikku juhatust oli neil jagada seda raskem, et kui nad mööblikauplusse trehvavadki, siis üksnes kangaid uudistama, diivanit või tooli pole nad poest elu sees ostnud.

Pole siiani ostnud ega kavatse edaspidigi osta, sest iial ei tea, millist tööd katteriie varjab.

„Pealt on kompvek, aga kuu aja pärast hüppavad plastkinnitusega vedrud lahti ... Mööblit ostad ikka pikemaks ajaks,” nendib Kalbus.

Tasemel mööbli muretsemiseks on kaks mõttekat teed. Esimene, kallis, on lasta vajalik mööblitükk meistrimehel täpselt oma soovide järgi valmistada.

Teine, odavam, uudishimutseda uuesti müüki toodut.

„Kõikidel pole kalliks kvaliteetseks mööbliks raha, aga taaskasutusest saab väikese raha eest vägeva diivani,” märgib Kalbus. „Sellele uus katteriie peale ja ongi nagu uus – kui see on 50 aastat kestnud, kestab teist sama palju veel, neil on tugev raam.”

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles