Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2010/11/17/468729t1h627a.jpg)
Eelmise aasta suvest tegeleme üleriigilise ruumilise planeeringu “Eesti 2030+“ koostamisega. Praeguseks on teadlastel ja ekspertidel kirja pandud eelkõige tugevate keskuste tähtsust rõhutav algvisioon, mille üle parajasti arutletakse piirkondlikel avalikel seminaridel kogu Eestis.
Tuleviku ennustamine on, teadagi, tänamatu töö, seepärast me sellele ei pretendeerigi. Parim, mida saame teha, on lähtuda teadmistest ja trendidest. Kaheks aastakümneks plaanide tegemisel pole rõhk konkreetsetel valikutel, vaid alternatiivide säilitamisel.
Me võime spekuleerida, aga ei tea täpselt, millised keskused hakkavad arenema ja millised hääbuvad. Küll saame seada eesmärgi, et ääremaal peab elu säilima, keskuste tugevnedes ei tohi hajaasustus kaduda.
Samal ajal on just tugevad piirkondlikud keskused ääremaal elu säilimise garantiiks. Keskuste areng ongi üks uue üleriigilise planeeringu kahest kesksest küsimusest. Teine on sidusus ehk aegruumiliste vahemaade vähendamine. Eesti territoorium on väike, aga ajalised vahemaad on suured. Kaardi ääres joonlauaga seistes on seda raske mõista. Püüdes väljaspool suuremaid linnu ühissõidukiga tööle sõita aga enam mitte. Reisirong on arvestatav liikumisvahend ainult Tallinna ümbruses ja Tartu liinil. Bussiühendus väiksematest paikadest maakonnakeskusse täidab tihti pigem sotsiaalabi ülesandeid.
Euroopa, vahest isegi Läänemere regiooni mõistes on Eestis üks keskus. Tallinna võimest end rahvusvaheliselt kehtestada sõltub kogu Eesti areng ja heaolu. See tähendab nii linnaruumi kvaliteedi tõstmist kui häid ühendusi välismaailma ja Eesti-siseste sihtpunktidega. Nii on võimalik kogu riiki meelitada loodusturiste, külalisprofessoreid, kruiisireisijaid, investoreid ja kaubavooge.
Aga nagu kiiret ja ohutut Tartu maanteed pole vaja Lõuna-Eestist pealinna põgenemiseks, ei ole ühendusi Tallinnaga tarvis ainult turistidele. Mugavalt korraldatud ja Tallinnaga seotud rongi- ja bussiliiklust ning heas korras teedevõrku läheb vaja eelkõige eestlastele.
Astmeks suuremate linnade ning hajaasustuse vahel on vältimatult tugevad esmatasandikeskused. Lahendamist vajav võtmeküsimus on elu- ja töökohtade sidumine.
Kui tahame väärtustada väiksemaid keskusi elukeskkonnana, peame arvestama, et enamik töökohti tõmbekeskustest maale ei liigu. Ainult üht inimest sõidutavatele autodele ülesehitatud logistika ei ole efektiivne ega jätkusuutlik. Seda poleks ka tühjade busside edasi-tagasi loksutamine. Tarvis on nutikaid lahendusi ja paindlikku planeerimist ning seda toetavat rahastamisskeemi.
Üleriigilise planeeringu koostamise arutelud kestavad, kuni valitsus selle järgmisel sügisel heaks kiidab. Peale asustuse ja transpordi mõeldakse näiteks energeetikale ja keskkonnakaitsele.
Eestit tuleb planeerida kahest otsast korraga. Kui Eestist ei pääse mugavalt Londonisse, tuleb ilmselt ükskord sulgeda Tallinna-Saatse bussiliin. Kui aga unustada end pilvedesse visioneerima, võib juhtuda, et Eesti, mida me siia lendavatele välismaalastele tutvustada tahtsime, on vahepeal hingusele läinud.