Lugu sõdurist, viiulist ja saatanast

18. novembril toimus Pärnu kontserdimajas kontsertetendus, kus mängiti Igor Stravinski „Sõduri lugu“.

Esinejateks noored talendid Ivi Ots (viiul), Heimo Hodanjonok (klarnet), Mari Kalmet (fagott), Neeme Ots (trompet), Toomas Vana (tromboon), Madis Jürgens (kontrabass), Aleksandra Anstal (löökpillid), Jaan Ots (dirigent), tantsijad-koreograafid Külli Roosna, Irina Kotova, Siim Tõniste, Kristjan Rohioja ja Helena Pihel ning jutustajana Ago Soots.

„Sõduri lugu“ on kirjutatud Esimese maailmasõja ajal, mil Stravinskil ja kirjanik Charles Ferdinand Ramuzil tuli mõte luua teos väikese koosseisuga rändtrupile.

Libreto on kirjutatud Vene muinasjutu põhjal. Lugu ise on ajatu: inimesele on antud talenti ja varandust, aga tumedate jõududega mängides võib ta kaotada kõik. Sõdur müüb oma hinge (viiuli) saatanale, kes vastutasuks pakub raamatut, kus vastused kõigile küsimustele, muu hulgas sellele, kuidas saada rikkaks.

Sõdur jääbki eluks ajaks mängima ja saatanaga kauplema, võidab kaardimängus oma viiuli tagasi, ravib muusikaga terveks printsessi, kuid lõppsõna jääb ikka kuradile, sest müüdud hinge tagasi ei saa.

Muusikas väljenduvad vana kurja riukad tantsudena, kogu teos mõjub kui lõputu marsside ja tantsude jada. Neoklassitsistlikult uljas ja selge muusikaline struktuur sobib sellise temaatikaga hästi. Esimeste taktide ajal tekkis kohe seos sõjaväe puhkpilliorkestriga, samal ajal harmooniliselt plaanilt on teos kaugel lihtsakoelisest marsimuusikast: igal pillil on küllalt keerukad ülesanded, tervik kõlab väga ühtlase ja rütmilisena.

Virtuoosne on trompetipartii, mille suurepäraselt esitas Neeme Ots. Sõjaväeorkestrit imiteerivale pillikooslusele vastandus viiulipartii, mis lisas võimsust ja tämbrilist mitmekesisust. Loomulikult oli just viiul see, mis kirjeldas muusikas kuradi plaane. Siinkohal kiidan viiuldaja Ivi Otsa, kelle ülimalt nüansseeritud mäng andis mitmesuguseid värvivarjundeid, eriti huvitavalt kõlasid ärevad motiivid alumises registris.

Noor dirigent Jaan Ots juhatas ökonoomselt ja täpselt, võib-olla oleks tahtnud näha tema dirigeerimises rohkem pinge kasvamist, nagu see toimus loo üldises arengus.

Oluline roll etenduses oli tantsijatel, kes lugeja teksti ja muusika taustal tantsisid oma visiooni sõduri loost. Meeldis tantsijate vaatenurk, mis ei pannud iga lugeja sõna või muusikalist mõtet üks ühele liigutustesse: neil oli oma keel, nad olid dialoogis etenduse muusikalise ja sõnalise osaga.

Kui midagi häiris, siis ehk jutustaja tekst. Kuigi Ago Soots kandis selle ette veenvalt ja ilmekalt, tundus teksti olevat palju. Ehk oleks saanud seda pisut kärpida.

Valgustuse ja lavakujundusega andnuks loole mõjujõudu lisada, et tantsijaid ja nende kostüüme paremini esile tõsta.

 Detailides oli etendus hästi viimistletud, kuid kammerlikum kohavalik oleks terviku mõju suurendanud.