Napi, kuid olulise häälteenamusega riigikogus vastu võetud allikakaitseseadus muudab ajakirjanduse sisuliselt kaitsetuks ning nullistab Eesti saavutused demokraatia, sealhulgas sõna- ja arvamusvabaduse edendamisel.
Juhtkiri: Ennetav suukorv
27. november 2010, 11:32
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kolleegid muudest lehtedest loodavad veel Eesti presidendile Toomas Hendrik Ilvesele, kes endise ajakirjanikuna võiks seadust süvitsi uurida enne selle väljakuulutamist. Meie usk riigipeasse on nõrgenenud, sest poliitikute kaitseks avalikkuses sõna võtnud president mõtleb tõenäoliselt oma järgmisele viieaastasele ametiajale ega soovi eesoleva vähem kui aasta jooksul poliitikuid pahandada.
Allikakaitseseadus aitab Eestis süveneda tendentsil, kus igal inimesel on kõige laialdasemad väljavaated saada kriminaaliks. Eriti ohtlik on just ennetava karistuse kehtestamine teo eest, mis võidakse korda saata. Jääb üle veel mõttepolitsei loomine või selle funktsiooni panemine kaitsepolitseile. Kui George Orwell seda kõike näeks!
Eilsetes lehtedes sai ajakirjanikelt turmtuld roheliste esituulelipp Marek Strandberg. Roheliste tuuleliplusest ja oma kasuks lehmakauplemisest on Pärnu Postimees varemgi kirjutanud, seetõttu Strandbergi teguviis ei üllata. Hoopis huvitavam on vaadata, millega koalitsioon nüüd Strandbergile ja rohelistele nende ostetavuse eest tasub.
Õigupoolest valmistasid vorst vorsti vastu kaubelnud Reformierakond ja Isamaa ja Res Publica Liit (IRL) samuti pettumuse. IRL sai võlakaitseseaduse, millega valimistele ratsutada, ja vastuteenena toetas Reformierakonna allikakaitseseadust. Erakonnad on saanud oma tahtmise.
Eesti demokraatliku riigikorralduse rinnaesisel on korralik plekk.