Peep Mardiste: Parteivabam poliitika on võimalik

Peep Mardiste

FOTO: Erakogu

Rohelised avasid oma riigikogu kandidaatide nimekirja platvormiks parteitutele. Meeleheitlik samm püsimajäämiseks? Ei, soov kaasa aidata parteide rolli vähendamisele.

Räägitakse, et erakondadelt saab osta ettevõtjale soodsat seadusemuudatust. Selle vastu aitaks parlamendiliikmete senisest suurem sõltumatus oma partei juhtide ja tagatoa soovidest. On kurb kuulata kurtmist, et riigikogus napib sisulist ja avatud debatti. Kus siis veel riigi ees seisvate valikute üle vaielda, kui mitte riigikogu saalis ega komisjonides?

Kui roheliste plaan õnnestub ja riigikogusse saab rühm vabu liikmeid, võiks hakata parlamendis vähenema tagatubade ja diilitamise roll ning toimuma rohkem argumentidel põhinevat sisulist arutelu. See oleks oluline muutus ja tooks ilmselt reljeefselt välja riigikogu probleemid. Argumenteeritud ja vaba diskussioon parandaks rahva usku riigikogusse.

Peale selle vähendaks sõltumatute saadikute tulek korruptsiooniohtu poliitsüsteemis. Kui parlamendiliikmed ei järgi erakonna tagatoa juhiseid ja on oma otsustes vabad, on huvigruppidel keerukas omale meelepärast seadusemuudatust välja kaubelda. Fraktsioonijuhtide kõrval tuleks hakata ära rääkima veel paljusid üksikliikmeid ja soovitavat tulemust oleks keerukam saavutada.

Erakondade mõju on Eestis liialt suur, sisuliste ja maailmavaateliste arutelude hulk seevastu väike. Mõni suurerakonna poliitik on poetanud, et riigi stabiilsuse huvides poleks Eestis kaheparteisüsteem üldsegi paha. Mõnes riigis valitseb siiani üks partei, aga sellist petlikku stabiilsust ei oska kellelegi soovitada. Nii USAs kui Ühendkuningriigis on pikkade traditsioonidega kaheparteisüsteem murenemas, sest valijad soovivad näha alternatiive. Liigiline mitmekesisus pole vajalik ja kaitsmist väärt ainult looduses, vaid ka poliitmaastikul.

Mitmekesisus on demokraatia huvides: pigem rohkem väikesi erakondi kui kaheparteisüsteem. Mida rohkem erakondi, seda tõenäolisem on seisukohtade paljusus ja seda sisukam ja edasiviivam diskussioon. Paari aasta eest Euroopa Parlamendis töötades sain nautida seitsme fraktsiooni pakutavat maailmavaadete põrkumise tulevärki. Käremeelsetest kommunistidest konservatiividest fossiilideni, sekka nii veendunud eurointegreerijaid kui -skeptikuid. Arvamuste paljusus teeb otsuseni jõudmise keerukaks, kuid otsuse kokkuvõttes kvaliteetsemaks.

Eestis kehtiv kord soosib suuri erakondi ja hoiab eemal uusi tulijaid. See on kasulik mõnele parteile, kuid kahjulik riigile. Süsteem ei jaga parlamendikohti võrdeliselt valimistulemustega, vaid annab võitjale boonust ja nülib kaotajatelt kohti. Erakonna registreerimiseks on kehtestatud 1000 liikme nõue, mis on Eesti elanike arvu arvestades arusaamatult kõrge. Paraku täidab seegi nõue edukalt suurte seatud eesmärki vältida uustulnukaid ja hoida pirukast eemal väikesed erakonnad. Mitmekesisust ega väikeparteisid pole põhjust peljata. Midagi halba ei sünniks sellestki, kui lubada riigikogu valimistele taas valimisliidud.

Alandada võiks valimisiga, lubades 16- ja 17aastased valimiskastide juurde esialgu kohalike volikogude valimistel. Usun, et praegu on noored kindlasti informeeritumad ja küpsemad kui paar aastakümmet tagasi. Miks mitte neid usaldada? Esmalt tasuks valimisea langetamist rakendada just kohalikel valimistel, sest noored pole selles vanuses veel väga mobiilsed ja teavad oma kauase kodukandi probleeme kindlasti hästi. Nooremate valijate lisandumine tooks diskussiooni rohkem neile olulisi teemasid ja see poleks sugugi paha. On ju kaua kurdetud, et valimislubadused kipuvad olema ebaproportsionaalselt palju mõeldud eakatele.

Riigikogu valimistel saavad loomulikult kandideerida üksikkandidaadid, kuid nagu ajalugu on näidanud, on nende valituks osutumise tõenäosus väga väike. Seega võiks erakonna nimekirja platvormina kasutades olla parteitute poliitikahuviliste väljavaade midagi reaalselt ära teha märkimisväärselt suurem.

Tagasi üles
Back