Eesti-suguste väikeriikide puhul ei ole riigikaitses palju manööverdamisvõimalusi. Kõik määrab ära raha ja inimressurss, kumbagi pole liiga palju. Sestap paistab äsja puhkenud vaidlus koalitsioonipartnerite Reformierakonna ning Isamaa ja Res Publica Liidu vahel palgaarmee ja ajateenistuse üle kummaline.
Oravate arvates piisaks NATO kollektiivkaitsest ja panustamisest NATO ühispoliitikasse. Ajateenistus tahetakse lühendada kuue kuuni, senisest rohkem raha kulutada kutselistele sõjaväelastele ja Kaitseliidule.
IRL seevastu seisab ajateenistuse ning reservarmeele tugineva kaitseväe eest. Peamine argument on 50 000 relvastatud ja väljaõppinud meest, keda suudaksime relvastatud rünnaku korral vaenlasele vastu panna.
Oravad võiksid hoolega uurida meie lähinaabrite lätlaste kogemust. Nemad läksid üle kutselisele armeele ja nüüd on nina vastu lina. Suurem osa kaitse-eelarvest kulub palkadeks ja missioonidele, arenguvajadusteks ressurssi ei jätku.
Ilmselt on Reformierakonna nendel tegelastel, kes panid kokku riigikaitsepoliitika programmi, katus lendu läinud. Nad ei saa ju olla unustanud, et kogu palga- ja kutsealuste armee teema analüüsiti põhjalikult läbi 2006. aasta lõpupoole. Siis selgus seegi, et oravate kaitsepoliitika nõuaks üle kahe korra rohkem raha kui praegune.
”Nendes, kes jonnakalt pürgivad täisvabatahtliku armeemudeli loomise poole, peaksime oskama ära tunda poliitikuid, kelle kaugem eesmärk on Eesti iseseisva kaitsevõime kaotamine. Need, kes seisavad kaitsekohustuse põhimõtte eest, kavatsevad riiki kaitsta.” Nii kirjutas 18. jaanuaril 2007 Pärnu Postimehes kapten Erik Reinhold, Kaitseliidu Pärnumaa maleva praegune propagandapealik.