“Kes julgeb rääkida/väljendada, sellele antakse järjest raskemaid ülesandeid,” usub kunstnik Andrus Joonas. “Sa pead seda tegema, sest looja - olgu kirjanik, kunstnik või muusik -, kes reedab oma inspiratsiooni, kaotab ande ja isikupära.”
Andrus Joonase õlimaalid kõnelevad mõistu
14. detsember 2010, 09:45
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ilmselt on niisugune Pärnu raekojas linnagaleriis näituse avanud Andrus Joonase kunstnikukreedo. Oma 40 aasta juubeli näituse pühendab ta vanematele.
Väljapanek kannab nime “Aledoia. Imelind ja valge laev”. Seekord eksponeerib kunstnik valdavalt viimase kahe aasta maale ja performance’i-loomingut, tegu on Joonase Eestis tehtud näitustest ühe suuremaga.
Kirgas ja abstraktne
“Minu esivanemad rändasid 19. sajandil Tsaari-Venemaa avarustesse otsima tõotatud maad ja valget laeva. Kes Siberisse, kes Musta mere äärde. Eestlaste kogukonnad said ruttu majanduslikult jõukaks tänu töökusele, tahtejõule ja õpihimule. Aga ajad muutusid ja reþiim võttis neilt kõik, mis võtta andis. Kellelt vara, kellelt elu. Nooremad ja hakkajamad tulid Eestisse tagasi, valdavalt pärast Teist ilmasõda. Minu vanemad kohtusid Kaukaasia eestlaste kokkutulekul Tallinnas ENSVs,” avaldas kunstnik.
“Ju on see otsija vaim ja julgus pärit minu enda esivanematelt, sest olen alati otsinud, mu hing ei ole muidu rahul. Ma ei tea, kas mu esivanemad leidsid selle, mida otsisid, aga nad vähemalt julgesid otsida, ja seda on tegelikult väga palju,” nendib Joonas.
Kunstiga on Pärnumaal viielapselises peres kasvanud mees tegelnud kolmandast klassist saati, teismelisena osales ta mitu aastat kooliteatris ja 20. eluaastal hakkas uuesti maalima.
Õed-vennad on kõik loomingulised, kunstniku tee valis Andruse kõrval õde Margitki, kes nüüdseks on vabakutselise raskest elust loobunud ning töötab Sinimägede koolis kunstiõpetajana.
Andrus Joonas jätkab.
20aastaselt tähendas kunst talle alateadvusest tulenevate impulsside väljendamist, esmalt rasvakriitide ja hariliku pliiatsiga, siis vesivärvide abil voodilinadele. Täna on Joonas oma muusat paremini tundma õppinud. “Teen kunsti sõnumi baasil,” lausub ta.
Joonas on müütilise maailmatajuga. Romantik ja idealist temas on kõvasti räsida saanud ning tühja kõhuga külmetava napisõnalise üksildase loojanatuuri asemele on astunud kogenud maalija, kes ideaalidele ometi alla ei vannu ega ennast odavusele maha müü. Joonase maalid on jõulisemad ja kirkamad kui kunagi varem, tema siht on selge ja tunnetus vahe. Kolleegide kummardus kinnitab seda. “Minu looming võib tunduda segane nagu ka minu isik,” lausub ta mõtlikult ja on valmis oma lõuendile õlivärvidega maalitut lahti seletama. Kunstnikuna ei karda ta enam midagi: ei pelga olla abstraktne, moodne, akadeemiline.
“Muinasjutud tulevad mu sisse. Kui ma neid rääkida ei saaks, läheksin hulluks. Alati, kui mõne jutu räägitud saan, tulevad asemele keerulisemad lood,” seletab Joonas. Kunstnik räägib neid muinasjutte, mis tegelikult on loomismüüdid, viisil, mis talle sobib: kas maalides või tegevuskunsti kaudu.
Inimlik tarkus ja lollus
Joonas on ristinud oma müütilise maailma või planeedi Aledoiaks, kus juba on peatükk huntmehest, muinasjutt karjapoisist.
Ja ehkki tundub, et äsja avatud näitus edastab palju sõnumeid, on selle kandev idee “Imelind ja valge laev”, milles ühelt poolt väljenduvad Joonase esivanemate püüdlused, teisalt tuleb esile kunstniku põhisõnum: iga inimese põhiõigus on areneda vaimselt ning end leida.
Muinasjutud on arhetüübid, mis jäävad alles, need sisaldavad üksikisiku ja ühiskonna püüdlusi, säilitades nii inimliku tarkuse kui lolluse. Kujundite maailmas on siit vaid samm arhetüüpsete sümboliteni, mida kunstnik uurima on asunud ja millest on sündinud poeetiline seeria: “Meeste laul”, “Südame laul”, “Olemise laul”.
Joonas tõdeb, et muinasjutust saab igaüks aru. Isegi juhul, kui ta seda eitab. Muinasjutt istub inimese tajumustrites nii sügavalt.
Ühes näitusesaalidest on väljas hiigelmaal “Tee kadunud linna”, mille mõõtmed on niisama suured kui Joonase ateljee seinapind. Ja seda tööd maalis mees pool aastat. Sõnumite seerias on äratuntav Joonase värvikasutus: kunstnik tajub kujundeid kirkana ja maalis on värv tema arvates üks võimsamaid võimalusi.
Sel aastal on kunstnik näidanud oma loomingut Eestis Pärnus, Tallinnas, Tartus, Põltsamaal, Võrus, aga ka Taanis, Lätis, Leedus, Soomes ja Rootsis. Eriti sooja vastuvõtu pälvis Joonase looming naabrite juures Lätis ja Leedus.