Nobeli rahupreemia üleandmisel jäi laureaaditool tühjaks. Vangis istuv Liu Xiaobo ei saanud Oslosse sõita, preemiat ei saanud vastu võtta tema abikaasagi.
Liu Xiaobo ja Hiina närvilisus
/nginx/o/2020/10/18/13420231t1h925c.jpg)
15. detsember 2010, 00:00
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Miks on rahupreemia omistamine Hiina dissidendile nii suure tähendusega? Minu arust on see eriti õigeaegne samm olukorras, kus lääne suurriigid on majanduskriisi mõjul hakanud Hiina ees pugema, jättes inimõiguste ja demokraatiaga seotud teemad tagaplaanile.
Kui Norra endine peaminister on Nobeli komitee esimees, on punahiinlastele üliraske selgeks teha, et tegemist ei ole riikliku algatusega.
Kui islamistid hakkasid siunama Taani riiki selle eest, et sõltumatu ajaleht avaldas muslimitele vastukarva käivaid karikatuure, siis Hiina mõttemall on ligilähedane: Norra on süüdi!
Hiina Rahvavabariigi vihapursked oma kodanikule maailma kõige prestiiþikama rahupreemia andmise puhul on tragikoomilised, kuid paraku mõne riigi suhtes edukad. Mitme riigi suursaadikud jäidki Oslo auhinnatseremooniast kõrvale, nende seas sellised ”pärlid” nagu Venemaa, Venezuela ja Kuuba.
Kuubaga seoses tahaks mainida, et Liu Xiaobo ühiskonnakriitiline algatus ”Harta08” meenutab väga Kuuba dissidendi Oswaldo Paya tegevust kümmekond aastat tagasi. Mõlemad nõudsid neid vabadusi, mida vastava riigi konstitutsioon küll sisaldab, aga kunagi ei täida. Paya kogus allkirju põhiseadusliku referendumi algatamiseks.
Liu hartas on punktid, mis kõnelevad koosoleku- ja sõnavabadusest, võimude lahususest ja kohtute sõltumatusest. Temalgi on üleskutse hakata konstitutsiooni täiendama. Paya lasti lahti, kui talle koondus laialdane rahvusvaheline tähelepanu: ta oli mitu korda Nobeli rahupreemia kandidaat ning sai 2002. aastal Euroopa Parlamendi Sahharovi preemia. Liu istub esialgu edasi ja Hiina võimude käitumine ei sisenda optimismi.
Liu pärgamise protsessi kõrval tahaks kiita Thorbjörn Jaglandi kindlameelsust. Ta rõhutas, et Liu Xiaobo autasustamine ei ole samm Hiina vastu, vaid samm Hiina poolt. ”Ameerika Ühendriigid said ju paremaks, kui Martin Luther King 1964. aastal sama preemia sai,” kinnitas ta. Kuna Jagland pole ainult Norra endine peaminister ega parlamendi esimees, vaid ka Euroopa Nõukogu praegune peasekretär, tahaks talle soovitada: ”Räägi seda Moskvas ka!”
Venemaast erinevalt ei ole Hiina Rahvavabariik Euroopa Nõukogu liikmesriik. Aga Moskvaga tuleb Jaglandil rääkida.
Artikkel pärineb Andres Herkeli ajaveebist www.herkel.net.