Teadusteater vaimustas Raeküla kooli lapsi

, klassiõpetaja
Copy
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Raeküla kooli õpilased said osa põnevast teadusteatri etendusest.
Raeküla kooli õpilased said osa põnevast teadusteatri etendusest. Foto: Erakogu

Raeküla kooli lapsed on olnud alati innukad teatrikülastajad, lavastusi on käidud kaemas nii omas koolis, kodulinna teatris kui ka Eestimaa teistes kultuuritemplites. Seekordne teatrikülastus viis koolilapsed ravispaahotell Tervise kultuurikeskusesse. Tavapäratus kohas toimus veelgi erilisem teatrietendus. Näitlejateks selles teatris olid hoopis keemikud ja etendamisele tuli teadusteater.

Raeküla kooli huvijuht sai mõni aeg tagasi ühe toreda pakkumise lasteüritusele. Kui õpetajad seda õpilastele tutvustasid, ei saanud need hästi aru, et teadus ja teater kuidagi kokku võiksid kuulda. Mõte seesugust teatrit vaatama minna tundus eriti ahvatlev. Nii tõttasidki  koolilapsed teistest ja kolmandatest klassidest uudistama seda, mida pidi see teistmoodi teater endast kujutama.

Saabujaid ootas ees saal, kus laval oli kaetud laud. Kuid mitte söögid polnud sel laual, vaid värviliste vedelikega täidetud erikujulised klaasanumad, peale selle mitmesuguseid potte, balloone ja purke. Vaatajates tekkis kerge segadus, kuid õige varsti sai saladuselt kate tõmmatud. Lavale astusid lõbusad teadusteatri näitlejad Alex ja Filips. Lapsed said teada, et näitlejad on hoopis keemikud, kes teevad põnevaid katseid.

Vaatajaile näidati trikke jääga, milles polnud sugugi vett, tehti imelisi seebimulle, mis katki minnes aurasid, tekitati udu ja valmistati elevandile hambapastat. See meenutas lastele muinaslugu „Pajake, keeda“, sest pastat muudkui tekkis ja tekkis, sellest jagunuks kohe mitmele elevandile. Eriti kummaline oli aga see, kuidas potti topiti suur hulk õhupalle, need kahanesid kui nõiaväel ja pärast potist pääsemist paisusid taas suurteks pallideks. Võimatuna tundus  trikk, kus vedelik katsealuse käes mulinal keema hakkas.

Loomulikult selgitati lastele kõik saladused ja tutvustati aineid meie ümber, mis võimaldavad keemiknäitlejatel külastajaile sellist vaatemängu pakkuda. Miski ei jäänud saladuseks, sest mõni õnnelik sai teatrietenduses ka ise osaleda ja katseid teha. Teistele aga toodi katsed lavalt lausa käega katsumiseks kohale. Nii et kõik olid osalised selles etenduses.

Suurt hämmastust tekitas seegi, et lauakesel kõigi silme all tehti jäätist ilma külmataadi osaluseta. Seda maiuspala anti soovijaile maitsta. Silmailu pakkusid vaatajaile lavalt saali sööstvad imelised, kuid kiiresti haihtuvad „suitsurõngad“. Kõik need trikitamised muutsid eriti nauditavaks meeldivad ja kohati koomilised keemiknäitlejad, kes teadusmaailma suurepäraselt oma kontrolli all hoidsid.

Igatahes teavad nüüd kõik osalejad, et teadus ja teater sobivad suurepäraselt paarilisteks.

Kommentaarid
Copy
Tagasi üles