Toomas Alatalu: Manöövrid, München ja Minsk

Toomas Alatalu.

FOTO: PP

Kui esmaspäeva hommikul tuli teade, et Venemaa kõrgem ülemjuhataja Vladimir Putin oli andnud korralduse erakorralisteks manöövriteks Lõuna sõjaväeringkonnas “koos kosmose sõjajõudude kaasamisega”, millest osa tegutseb Süürias, oli kõik öeldud. Tegemist on Türgi ja Ukraina naabrusega ja kuna mõlemas konfliktis on oodata kõnelusi, peab relvade täristamine neid mõjutama.

Mõistagi tähendab Türgi eeskätt Süüriat, täpsemalt teravnenud olukorda Süüria-Türgi piiril, kus Venemaa lennuväe toetatud Süüria armee vabastab Aleppo linna. Sealt pagevad opositsioonijõud on kuhjunud Türgi piirile ega suuda otsustada, kummas suunas oleks targem liikuda.

Peataolek on mõistetav, sest 30. jaanuarist 3. veebruarini toimusid Genfis Süüria rahukõnelused, mille nurjumise järel jõudsid Saudi Araabia, Katar, Bahrein ja Ühendemiraadid teatada valmisolekust saata oma maaväed sõdima Süüria pinnale ja just ISILi (Daeshi) vastu. See on esimene niisugune avaldus mitmelt Araabia riigilt ja võiks tähistada teist – pärast venelaste liitumist – pööret sõja kulgemises. Paraku teisenes pilt juba esmaspäeval, kui Sotšis Putinit väisanud Bahreini kuningas oli järsku nagu unustanud kaks päeva varem antud lubaduse.

Tagasi üles